Enam kui 15-aasta tagusest kogemusest teatsin, et just viimane rada on kõige suuremat füüsilist jõudu nõudev väljakutse. Kui ma juba neljandal rajal oma tänase sportliku vormi juures kohati pidin tunnistama, et ettevõtmine omajagu väsitav on, siis viimase raja vahelejätmine tundus üha ahvatlevam plaan.

Tavaliselt kipun just mina olema see, kes “täpselt teab” kuidas mingis olukorras asjadesse suhtuda ja juhendab inimesi olukordadesse positiivselt suhtuma ning enesesse uskuma. Tütre suust kuulduna tabasid need motiveerivad sõnad mind aga ootamatult. Olin sattunud täpselt vastupidisesse olukorda kui see, millega ma tavaliselt harjunud olin.

Ronimist jätkates vaatasin enda sisse ja hindasin oma jõuvarusid ühtäkki hoopis teisest vaatenurgast. Olukord, kus lihastes annab järjest enam tunda väsimus, ronimisülesannete raskusaste muutumas üha keerukamaks ja turnimiskõrgused ammu juba suuremad, kui seda on minu kõrgusekartuse mugavustsoon, tõi mind paratamatult üha enam teadvele olemasolevast hetkest. 

Märkasin, kuidas iga järgmise rajalõigu läbimine algas sellisse pisikese sisemise otsuse langetamisega, et “ma teen selle ära ja ma saan sellega hakkama.” Tundsin kohe, kuidas õnnestumisele keskendumine aitas kogu tähelepanu tuua olemasolevasse hetke, mis omakorda võimaldas paremini hoida tasakaalu, liikuda osavalt edasi ja koguni suurendas tegevuse elluviimiseks vajalikke jõuvarusid. Ma tundsin ära, et keskendudes tegevusele endale ja mitte niipalju vabanduste ja põhjenduste otsimisele, olen ma tegelikult võimeline küll raja lõpuni läbima.

Teise asjana sain seal kõrgel turnides aru, et kui mina praegu alla annan ja loobun, võtab ka mu teismeline tütar sellest päevast kaasa eeskuju, et kui asjad raskeks lähevad, on lihtsam lihtsalt pooleli jätta. Kaalukausi teisel poolel on mul aga võimalus lüüa kaasa meie ühises ettevõtmises võiduka lõpuni ja jagada temaga koos rõõmu saavutatud eesmärgi üle.

Viies rada oli veel palju raskem, kui ma seda mäletasin, aga me võtsimegi selle ette – kumbki omas tempos, üks rajalõik korraga, alustades otse mööda köisredelit kõrgele puu otsa ronimisega ja lõpetades köiest kinni hoides platformilt alla hüppamisega, et mööda köit nagu Tarzan lennelda puude vahele kinnitatud võrkseinale ja seda mööda uuesti puu otsa järgmisele platformile turnida. Ma otsustasin, et saan sellega hakkama ja vastutasuks sain kogeda: “Otsustades, et ma saan saan hakkama, MA SAANGI HAKKAMA!”

Järgmisel hommikul seda sama teismelist kooli sõidutades märkasin kuidas koolile lähenedes ta sügavalt sisse ja välja hingas ning lausus: “Nüüd on vaja kuidagi reedeni üle elada!” Ja siis meenus mulle tema enda eelmisel päeval lausutud sõnad.

Tõlkides eelmise päeva kogemuse tänasesse olukorda, pöörasin tema tähelepanu sellele, et kui ta keskendub “vaja üle elada” suhtumisele, siis viis järgmist koolipäeva saavadki olema “vaevalised üleelamised.” Samal ajal kui eelhäälestus: “Huvitav mida põnevat ja kasulikku ma sellel nädalal koolis teada saan?” võiks võimaldada hoopiski erineva koolinädala kujunemist. Millele ta ise valib keskenduda, siis just selliseks tema nädal ka kujundeb.

Inspireerituna nendest kahest asetleidnud situatsioonist, hakkasin sellest hommikust edasi veelgi enam märkama ka iseenda elus neid hetki, kus sisseharjunud kombe kohaselt loon juba ette endale ebaõnnestumist või läbielamist selle asemel, et luua kordaminekut ja rahulolu.

Kõige olulisemana andis see kogemus mulle aga eelkõige ühenduse kindla teadmisega, et mul on alati võimalus otsustada eesootavas olukorras valida õnnestumine ja areng. Mina ise olen see, kes teeb valiku ja jõud, mis otsusega langetamisega kaasneb, toetab mind sellest parima võimaliku saavutamisel.

"Nii hea on jälle päriselt elus olla," tabasin ma end äratundmiselt reedesel pärastlõunal, kui tegin esimesi lumelauaga laskumisi Vimka mäepargis. 

Raske on täpselt defineerida hetke, mil ma loobusin oma "elu elamast," aga ometigi on "elutus" hiilinud mulle ligi salamisi pika aja jooksul väikeste sammude kaupa.... kuni ühel päeval oli minu elu normaalsuseks kujunenud see, et „kunagi varem sain ma oma elu elada“ ja „kunagi tulevikus hakkan ma kindlasti oma elu elama,“ aga lihtsalt just praegu on see määramatu aeg, mil mul ei ole vabadust teha neid asju, mis minu jaoks olulised on. Ja nii märkamatult ongi möödunud aasta aasta järel selles häguses määramatus argielulises sagimises, kus ma koguaeg nagu teen lõputuna näivaid tegevusi ja samas pole nagu mitte millekski aega. Justkui väljapääsmatu nõiaring.

Enne mäest laskumist vaatasin lumist laskumist ja samal ajal kui minu kopsud täitusid kosutava karge ja värske õhuga esitasin endale küsimuse: „Mis ikkagi on see kergus minu hinges täna, mis annab kõigele elususe ja mis täpsemalt on täna teisiti kui oli varasemalt?"

On justkui üks maailm ja on justkui üks „mina“, kes ma seda maailma vaatan ja selles toimetan. Või kas on kõik ikka nii lihtne? Pealiskaudselt vaadates ei tundu ehk nendel kahe fotol kajastatud ilme vahel just kuigi olulist erinevust olevat, kuid teemasse süvenedes ilmneb üks väga suur ja oluline erinevus, mis muudab väga paljutki.

Ühel septembri alguse õhtupoolikul kui olime perega rannas päikeseloojangut nautimas, tekkis mul vaate ilust lummatuna idee endast ka mõned naeratuse fotod teha, mida saaks mõne tulevase artikli illustreerimiseks kasutada. Nii nagu haigutamine on nakkav, on seda ka siiras naeratus. Ja just sellel põhjusel olen seljatanud enda vastumeelsuse selfide tegemise vastu ja olen hakanud endast naeratavaid pilte tegema ja neid oma artiklite illustreerimiseks kasutama, et seeläbi maailma rõõmu ja heatahtlikkust puistada. Nii ka sellel õhtupoolikul. Pildistamise hetkel olin ma täielikult teadvel iseenda teadvelolekust ja täielikult olemasolevas hetkes ja tegevuses kohalolev ning kontaktis publiku, ehk kõigi lugejatega. Mida ma aga sellel hetkel ettegi ei osanud näha oli, et justnimelt sellest samast pildistamisest endast areneb välja sündmuste ahel, mis tulevase artikli sisu loob.

Juuni esimesel nädalavahetusel tuli minu elus ette hetk, mil sain 48 tundi järjest olla täiesti üksi kodus olla. Oli vaid mina ja olemine. Reede õhtul tegin teadliku otsuse, et kogu järgneva nädalavahetuse jooksul kuni pühapäeva pärastlõunani ma ei räägi mitte ühtegi sõna mitte ühegi inimesega ja igal võimalusel vaigistan ka kõik pähetulevad mõtted. Et ma saaks märgata ja kuulda vaikust ennast.

Laupäeva hommikul matkasin taaskord Haabneeme randa Viimsis ja istusin liivale, näoga mere poole. Istusin ja vaatasin merd ja ühel hetkel taipasin, et see mida ma näen on täielik tuulevaikus. 
...

 Hommikust hommikusse vaatan, märkan ja mõtlen, et no mis jõud see ometi on, mis paneb mind pärast äratuskella helina kõlamist endale "jõude olemise" aega juurde kauplema. Küll lükkad kella kümme minutit edasi, või paned selle üldse kinni, aga tõmbad teki üle pea ja pomised: "Ma kohe varsti ärkan." Sama juhtub tihti ka siis, kui sa isegi ei kasuta äratuskella sel päeval ja hommikul, aga pärast seda kui justkui oled ärganud, siis ikka hakkad universumilt edasi pikutamiseks lisaaega kauplema - paned silmad tagasi kinni, pea padjale ja oled seal pikali edasi - une ja ärkveloleku vahepealses seisundis - laetud teadmisest, et peaks ärkama, aga samal ajal veenad iseennast ja maailma, et ta sul edasi magada laseks.    

Täna hommikul märkasin ma ärgates aga midagi väga huvitavat. 

Olen viimastel aastatel palju uurinud ja katsetanud erinevates olukordades küll headusega, küll kurjusega, küll loobumise või allasurumisega. Aga pikka aega olen siiski endiselt olnud skeptiline selles osas, et mulle on tundunud, et on siiski olemas teatud kurjus, millest headusega jagu ei saa ja teatud kurjus vajab ikka kurjusega neutraliseerimist, sest muidu ei jõua info kohale. Mul on olnud raske uskuda, et olukordades, kus keegi on minuga ebaõiglane ja kuri, et ka selles olukorras võiks just heatahtlikkusest abi olla. Ikka on käivitunud mingi jõud, mis on kindel, et tuleb teisele ilmekalt vastu näidata, et milline tema sõnade ja tegude mõju on, et ta saaks omal nahal tunda, milliseid kannatusi ta teistele põhjustab.

Vaadates täna kauget silmapiiri Haabneeme rannas, meenus mulle sarnane vaatepilt tuulisest ja sombusest lumetust ilmast 2020. aasta esimesel päeval. See oli ootamatu päev, mis väga huvitavalt moel andis mulle väga sügava eesmärgi eesootavaks aastaks ja ilmselt uue suuna kogu eluks.   

Pärast seda, kui olin tund aega jalutanud, teine tund aega merd ja kauget silmapiiri vaadanud ja lademetes mind häirivaid ebameeldivaid emotsioone ja mõtteid vabastanud ja hakkasin juba tagasi kodupoole jalutama, kui  märkasin silmanurgast ühe rannas oleva riietuskabiini peal plakatit:

Täna sattusin metsa jalutama ja taaskord märkasin ennast hetkest, kus justkui minust eemal paistis ere päike. 

Esmaspäeva hommikul, lasteaiast tagasi kodupoole jalutades, märkasin ühel hetkel kõrgemal puude latvades eredat päikesekiirgust. Sama ilmekalt märkasin kohe, et see koht kus mina kõndisin, on oluliselt hämaram ja süngem. Ja siis justkui sähvatas mulle üks väga huvitav äratundmine.

Järsku nägin väga selgelt, kuidas eelneva kuu aja jooksul ma olingi absoluutselt igal hetkel selles päikesesäras, mis praegu seal eemal puudekohal paistis. See päikese paiste oli muutunud nii püsivaks ja see absoluutselt ei sõltunud reaalsuses minu ümber asetleidvatest asjaoludest.
Nüüd aga avastasin ... 

Kui laps ja issi olid oma hüpped batuudil kõik ära teinud, siis esitati väljakutse emmele, et näidaku emme ka mõnda trikki. Sellel samal hetkel meenus mulle väikse tütre kardiautoga sõitmine ja see mälestus, et kui vahetu on laps igas ajahetkes ja kui lihtne on asju ette võtta, kui sind ei ole saatmas kontseptsioon: "Ah, ma vist ei oska!" 
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.

Ütlemine: "Sa saad kõik, millest loobud" ilmutas täna minu jaoks täiesti ootamatult ennast. Esimese asjana pean selgitama, et olen viimasel ajal ekstra suurt tähelepanu pööranud  sellele, kuidas jääda igas esilekerkivas olukorras algusest lõpuni heatahtlikuks ... ka siis kui lõpptulemus ei ole ehk mulle endale kõige meelepärasem.
Aga olukord ise siis oli selline, et ...
 

Tänase hommiku veetsin Ülemiste piirkonnas autoremondi lõppemist ootamas teadmata ajavahemiku 30min kuni 3h jooksul. Täiesti plaanivabalt ringi kulgedes olin väljajõudnud Ülemiste linnaku parki. Istusin, vaatasin ja kuulatasin, pea mõtetest suhteliselt tühi. Põnev oli kuulata ja märgata erinevaid helisid üldise müra taustal, kuni lõpuks taipasin, et see mis täna hoopiski põnev tundus, oli olukord kuhu ma varem poleks mitte kunagi püsima jäänudki. 

Esmaspäeva hommikul enne kella kuut, olles teel Lilleorus asuvale  Elulillele, ilmutas loodus mulle väga ilmeka illustratsiooni sellest, et ükskõik kui tumedad ja sombused paistavad pilved, siis pilvede taga on särab päike alati ja ootab oma võimalust välja paista - et maailma oma kiirgusega valgustada ja soojendada. 

... sellega, et võin meeltesegaduses arvata, et keegi teine on minu rahulolematuses süüdi ja mina ei saa selles suhtes mitte midagi ise paremaks teha.

Ma keeldun nõus olemast, et minu elu võib kõigi teiste emotsioonide hulgas pääseda juhtima laiskuse emotsioon, hirm eksimise ees, kadedus, kibestumine, pettumused, hukkamõistmine.

Samuti ei ole ma nõus tegema ühtegi asja positiivsete emotsioonide tagaajamise nimel, kuna see karikas on ju nagunii täitmatu. Nagu oleks anuma põhjas auk, mille kaudu kõik sinna valatud positiivsed emotsioonid haihtuvad ja alles jääb vaid pettumus asjaolu üle, et meeldiv kogemus on asendunud mälestusega, mis omakorda kannustab katkematult uusi positiivseid emotsioone taga ajama asjatus lootuses need püsivaks kogemuseks muuta.

Ja kõige vähem olen ma nõus laskma mõtetel nagu "ma ei saa hakkama", "ma ei ole piisavalt hea" , "see on alati nii ...", "kindlasti juhtub nii ..." jne jne jne luua seda, mis minu elus juhtub ja on. 
...

Reedese tööpäeva lõpus, kui meie perel oli ootamatult tekkinud plaan minna külmkapis ootavaid grillvorstikesi kuhugi mereäärde grillima, kujunes kogu ülejäänud õhtupoolik sama ootamatuks. Olime juba grilli mõnusalt tööle saanud ja vorstikesed peale ladunud, kui ootamatult jalutas mööda vana surfar, kes parasjagu oli seal surfaritest seltskonnaga mitme päevaselt rannas laagerdamas ja ühes koos sõprade sünnipäevasid veetmas. Vana selles mõttes, et staažikas surfari eluviisi järgija. Hingelt ju jäävad kõik surfarid alatiseks nooreks. :)

Juttu ja muljeid jagus härrasmehel nii surfamisest, kui igapäevaelust aga ka töödest ja äridest. 

Rändaja kontsert oli meelitanud meid perega õhtuks Vääna-Jõesuu randa.
...

Kolmapäevasesse päeva jätsid oma templi need kaks pildil olevat ahvi selle porise klaasi taga.  

Pärastlõunasel perega jalutuskäigul Tallinnal loomaaeda jäin ahvide pesa ees vaatama kahte ahvi. Üks  ahvidest (tundus selline nooremapoolne, aga mitte enam ka päris väike ahvlaps)  istus omajagu käkrasse vajununa ja silmad kinni. Teine ahv oli see siin pildil vasakpoolne ema ahv. Ema ahv hoolitses hellalt selle käkras istuva tukkuva ahvi eest, hoides tal kätt kenasti üle õlgade nagu kaisutades ja siis hellalt tema turja karvastikust miskit nokkides. Umbes nagu otsiks putukaid karvade vahelt. Aga selles hetkes oli kuidagi mõnus soojus ja lähedus ja hoidmine. 
Aga siis ...

Teisipäeva märksõna on vihmane ilm. Ja seda selle sõna nii neutraalses tähenduses kui võimalik. Pole olemas halba ilma, aga võib olla halb suhtumine. 

Kodukontoris tööd tehes ja pausi hetkel juhuslikult aknast välja vaadates vihmasadu märgates, tundsin tugevat head meelt vihma olemuse üle ja selle üle, kui palju head üks kosutav vihm loodusele pakub.

Ja siis kohe samal hetkel märkasin sõnumit sõbrannalt, kes oli otsustanud ... 

Naeratuse ja sõbralikkuse tohutu vägi on see, mis võtab kokku terve viimase nädala märkamised ja on täitnud kõik minu päevad erilise kerguse ja rahuga .... sõltumata sellest kas maailm naeratab väliselt vastu, või on oma naeratuse ajutiselt kuhugi sügavusse peitu pannud.  

Täna tõdesin korduvalt, kuidas tuleb vaid oma soov lendu lasta ja maailm aitab sellel realiseeruda.

Juba 13-aastat olen plaaninud "kohe-kohe" eluonlill.ee kodulehekülge teha millekski selliseks nagu ta täna on. See on olnud tõsine edasilükkamise meistriklass. Alati on kõik muu tähtsam, kui see, mida tõeliselt teha tahad.

Aga nüüd lõpuks on lehekülg saanud avastardi ja pärast seda jalgrattaga Haabneeme randa jõudnuna ja rannaliivale maha istununa merevaadet nautides leidsin hingest erilise kerguse.

Aitähhhh kõigile loodusjõududele, kes ja mis selle hetke võimalikuks on teinud!

Veel mitte kunagi ei ole kuhugi mineku ettevalmistused nii rahumeelselt edenenud. Hea on tõdeda, et teadlikum tegutsemine ja emotsioonide ning mõttemustrite survele mitteallumine on olulisel määral  muutnud minu elu kvaliteeti ja võimekust teekonna igat sammu märgata täie kohaloluga. 

Ikka ja jälle on kuklas miski närvilisus ja käsil üks paras sahmerdamine. Ei ole harvad olnud juhused, kus ma parem ei hakka mõtlemagi kuhugi mineku peale, kuna ei taha tegeleda kogu selle logistika ja pakkimisega, mis kaasneb lastega reisimisega.

Proovisin seda sisemiselt ära tuntud rahu pildile jäädvustada ja pilte sirvides tajusin siira naeratuse nägemise võlujõudu. See sama ilme sellelt fotolt jäigi minuga peegelpildina terveks päevaks, et mitte öelda kogu edasiseks nädalaks või ..... saame näha .... ehk kogu edasiseks eluks. 

Plaanisime lastega minna järveäärde, et mõnusat suvist rohelust, päikest ja elu ilu nautida.  Teel sihtpunkti, märkasime aga raiesmikul vohavaid metsmaasika väljasid. Kohandasime oma järveäärde mineku ja mänguväljaku plaani hoopis maasikakorjamise plaaniks. Loodus õnnistas meid nii päikese kui vihma sahmakaga, aga eelkõige imemaitsvate ja kosutavate maasikatega. Korjamine ja söömine haaras meid nii endasse, et lõpuks esialgne plaan ei realiseerunudki ja järveäärde me ei jõudnudki, aga keegi ei kurtnud. Pigem tänulikud kaelasadanud õnne üle.

Vahest lihtsalt on nii, et elul on sinule teised plaanid varuks kui see, mida sa ise planeerid.