Vaadates täna kauget silmapiiri Haabneeme rannas, meenus mulle sarnane vaatepilt tuulisest ja sombusest lumetust ilmast 2020. aasta esimesel päeval. See oli ootamatu päev, mis väga huvitavalt moel andis mulle väga sügava eesmärgi eesootavaks aastaks ja ilmselt uue suuna kogu eluks.   

Pärast seda, kui olin tund aega jalutanud, teine tund aega merd ja kauget silmapiiri vaadanud ja lademetes mind häirivaid ebameeldivaid emotsioone ja mõtteid vabastanud ja hakkasin juba tagasi kodupoole jalutama, kui  märkasin silmanurgast ühe rannas oleva riietuskabiini peal plakatit:

Olen lõpmata rõõmus ja tänulik toimeka abilise üle meie kodus! Lisaks sellele, et ma robottolmuimejale endale teda tööle saates iga päev tänulikult naeratan, saavad ka mu pereliikmed veelgi rohkema rõõmu ja naeratuste osaliseks, kuna mul lihtsalt on rohkem vaba aega ja energiat neid märgata ja nendega koos olla. 

Täna sattusin metsa jalutama ja taaskord märkasin ennast hetkest, kus justkui minust eemal paistis ere päike. 
Peatusin hetkeks, et olukorda tajuda ja avastasin, et ... 

Esmaspäeva hommikul, lasteaiast tagasi kodupoole jalutades, märkasin ühel hetkel kõrgemal puude latvades eredat päikesekiirgust. Sama ilmekalt märkasin kohe, et see koht kus mina kõndisin, on oluliselt hämaram ja süngem. Ja siis justkui sähvatas mulle väga teravalt äratundmine, et just see ongi minuga ja minu eluga juhtunud pärast seda, kui loobusin regulaarsetest igapäevastest postitustes siin "rõõmuhetkede" kajastamise blogis.

Järsku nägin väga selgelt, kuidas eelneva kuu aja jooksul ma olingi absoluutselt igal hetkel selles päikesesäras, mis praegu seal eemal puudekohal paistis. See päikespaiste oli muutunud nii püsivaks ja see absoluutselt ei sõltunud reaalsusest minu ümber asetleidvatest asjaoludest. Nüüd aga avastasin... täiesti endalegi märkamatult ja pahaaimamatult, et olen viimastel nädalatel tagasi kuidagi palju hägusamale pinnale sattunud. Kõik on elus justkui normaalne, otseselt halvasti midagi ei ole, aga lihtsalt kuidagi loiuks ja soiguvaks oli kogu minu olemus muutunud. Täpsel nagu siin pildil - iseenesest täitsa normaalne ja kena metsarada, aga samas tajud iga oma keharakuga, et päikesesära on kusagil kaugemal, eemal minust. 

...

Kui laps ja issi olid oma hüpped batuudil kõik ära teinud, siis esitati väljakutse emmele, et näidaku emme ka mõnda trikki. Sellel samal hetkel meenus mulle väikse tütre kardiautoga sõitmine ja see mälestus, et kui vahetu on laps igas ajahetkes ja kui lihtne on asju läbiviia, kui sind ei ole saatmas kontseptsioon: "Ah, ma vist ei oska!" 
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.

Rõõm saavutusest ja publiku entusiasm, et "oh, see tuleb küll videole saada" viisid aga väga osavalt keskendumise tegevuselt endalt, tegevuse eksponeerimisele. Teine katse lõppes sellega, et saltoring jäi veidi nõrgaks ja maandumine toimus pigem tagumiku peale. Pildil nähaolev kolmas katse jällegi, aga oli juba hoopiski täidetud entusiasmiga, et vot nüüd teen hea hüppe ja maandun ilusti jalgadele. Kogu keskendumine läks "piisava hoo" sisselükkamisele .... hoog saigi hea .... ja rohkemgi kui piisav .... hoog sai nii hea, et jalgade asemel sai maandutud hoopis kõhuli.

Ja siis seal batuudipeal siruli olles, tuli taaskord meelde väike Adrianna, kes muidu nii imeosavalt autoga kurvides manööverdas, et mõnel korral, kui tema tähelepanu autojuhtimiselt  kaamerale lehvitamisele läks, lõppes iga kord kardiraja pehme piirdeserva rammimisega. Sain aru, et oleksin võinud ka tema vigadest õppida, aga pidin ikka ise ka sellesse lõksu langema ja oma vitsad ise kätte saama. Viga polnud see, et ma proovisin, vaid see, et lasin tähelepanu juhtida kõrvalistele asjadele ja ei hoidnud tähelepanu põhitegevuse enda juures
. 
Usun, et see õppetund oli piisavalt ilmekas ja edaspidiseks üsna meeldejääv :) .... hoolimata mõningatest saadud kriimudest, oli see siiski eriline ja väärtuslik kogemus, mis endas palju äratundmisi sisaldas. 

Märkamatult on möödunud juba üle nädala aja viimasest postitusest. Asi pole mitte selles, et oleksin unustanud eriliste hetkede märkamise. Pigem vastupidi. Olen hoopis märganud, et iga hetk on sama eriline, kui iga teine hetk - hoolimata sellest, kas sündmused selles ajahetkes on tavatähenduses head või mitte nii head, soovitud või mitte nii soovitud. Ja samal ajal kuidagi tundub, et iga päev kirjutada sellest, et iga hetk minu elus on läbi ja lõhki eriline, tundub kuidagi iseenda pidev kordamine ja ma saan aru, et see võib tasapisi ka kõige lojaalsema lugeja jaoks ennast ammendama hakata. Olen otsustanud loobuda igapäevastest nummerdatud postitustest ja jätkan analoogse sisuga postitustega mõnevõrra vabamas formaadis vastavalt sellele, kuidas hetked ennast ajas ise teemade kaupa ilmutavad ja mille puhul tunnen ära, et need võiksid ka teiste jaoks inspireerivad või meelelahutuslikud olla. :)

Viimase nädala jooksul olen eelkõige olnud läbi ja lõhki tänulik, et ajal, mil meie kodus toimub pikale veninud remont, on mul perega olnud võimalus tunda endid koduselt Lilleoru kogukonnas ja ärgata igal hommikul ümbritsetuna võimsatest loodusjõududest.  

Jälle tagasi Kurepalus ja seekord sõbranna pool koos oma lapsega tema last hoidmas ja lõbustamas. Erilise hetke pakkus mulle täna äratundmine, et kui lihtne on lihtsatest asjadest ja tegevustest täit rahulolu tunda ja kui lihtne on hetkesolemisest rõõmu tunda, kui mõtetes ei ketra pidevalt teemad, mis tegelikult olemasoleva hetke juurde ei kuulu.  Jah, muidugi on alati asju, mis tegemist vajavad ja justkui väga olulised on. Aga kui neid sel hetkel ei tee, siis pole ju ka mingit kasu nendest mõelda või nende üle muretseda ega ka arutleda kuidas neid kord tegema hakatakse. 

See pühapäeva õhtune päikeseloojang Eestimaa teedel punktist A läbi punkti C  punkti B kulgedes tõi endaga kaasa teadveloleku maagia. Maagia, mis  kestis läbi terve esmaspäevase päeva. Pühapäeva õhtust esmaspäeva õhtuni oli kui üks äärmiselt vaheldusrikas hetk, mis kestis kui terve igaviku.  

Pühapäeval nägin ja kogesin taaskord, kui vahetud on lapsed ja läbi kontseptsioonide puudumise, kui kiiresti on nad võimelised uusi asju õppima ja oma tegevuses tõeliselt osavaks saama. 
Uue tegevusega kokkupuutudes, last ei sega mõtted nagu et "äkki ma ei saa hakkama," "äkki ma ei oska" jms. Laps saab teada olulise alginfo - auto käimapanek, käiguvahetus ja pedaalide tähendus. Ja juba asubki harjutama. Esimesed sammud ettevaatlikumalt ja kogemuse kasvades järjest julgemalt. Seda oli nii tore kõrvalt vaadata, kui samm sammult ja täielikult igas hetkes kohal olles laps uut tegevust tundma õppis ja kui kiiresti areng muudkui edenes. Oli ainult kohaolek ja puudusid sissejuurdunud mõttemustreid, mis edenemist takistaksid. 

Lapsed on minu jaoks parimad  igas hetkes teadveloleku ja kohaloleku meeldetuletajad. 

Üheltpoolt olen juba esmaspäevast saadik olnud justkui kodutu (seoses remondiga) ja teiselt poolt on see loonud võimaluse ja vajaduse taastada ja hoida kontakti teiste koduste paikadega. Tartu lähistel Kurepalus olev mõnus energia on mind alati kõnetanud ja maandanud. Nii ka seekord. Olen ikka ja alati tänulik ja rõõmus, kui mul tekib võimalus siin aega veeta. 

Kurepalu järveäärne. Koht, kus lapse ja noorukina on palju rõõmsaid hetki asetleidnud, aga ka rasketel hetkel palju rahu ja maandatust pakkunud hetki. Täna aga on lihtsalt hea siin olla ja olustikku nautida ühiselt koos meie poolekoosseisulise perega.  

Sama ootamatult nagu tuli minu ellu 2016. aastal Viimsisse kolimine, sama ootamatult jõudis minu ellu sama aasta suvel Kadriours tegutsev Gaia kool. Ma lihtsalt kuidagi ei kohanenud mõttega, et minu siis teise klassi minev laps hakkaks üheks mutrikeseks suures Viimsi monstrumkoolis. Otseselt nagu tugevat ja karjuvat vastumeelsust polnud, aga oli selline vaikne hääleke, mis muudkui sosistas rahumeelselt, et on ka teisi võimalusi. Kuni saingi mingil hetkel mitmete asjaolude kokkulangevuse tulemusena teadlikuks Gaia koolist. Kogukonna toimimispõhimõtteid järgiv haridusasutus, milles on võrdselt tähtsad lapse edenemine õppetegvuses, kui ka lapse vaimne tervis, lapse individuaalsuse väljaarenemine, aga ka loodus- ja keskkond meie ümber ja pärismuskultuur. Õppetegevused väikestes klassides võimaldavad integreerida õpikutarkused rikkalike praktiliste tegeliku elu kogemustega.

Kohe algusest peale on laps tundnud ennast koolis väga koduselt ja hoitult. Samuti on lapsevanemad väga tihedalt integreeritud kooliellu ja koolimajja sattudes pole kunagi tunnet, et oleksid kellelegi tüliks, või et oled kusagil üleliigne. Kogukonna tunde tugevusest sain eriti tugevalt aru, kui pärast ühte aastat kooliskäimist, oli minu „ma kategooriliselt keeldun ilma emmeta kuhugi ööbima jäämast“ suhtumisega lapsest saanud plikatirts, kes silmagi pilgutamata teatas, et on valmis ilma minuta kooliga minema 3-päevasele bussiekskursioonile, mis sisaldas telkides ööbimist (öiste temperatuuridega sel ajal ca 5 kraadi). Lihtsalt nii suurt turvatunnet pakkus talle koolis tajutud kogukonnaühtsus. Laps on saanud endale nagu ühe täiendava suguvõsa, mille keskel ta end turvaliselt tunneb. 

....

Ütlemine: "Sa saad kõik, millest loobud" ilmutas täna minu jaoks täiesti ootamatult ennast. Esimese asjana pean selgitama, et olen viimasel ajal ekstra suurt tähelepanu pööranud  sellele, kuidas jääda igas esilekerkivas olukorras algusest lõpuni heatahtlikuks ... ka siis kui lõpptulemus ei ole ehk mulle endale kõige meelepärasem.
Aga olukord ise siis oli selline, et vanemal tütrel üks laager just eelmisel päeval lõppes ja järgmisel päeval oli algamas uus laager ja minul nende kahe ürituse vahel kindel plaan kõik pesu puhtaks pesta.
Alustasin siis kipsis käega lapsega läbirääkimisi tema hetkel jalas olevate dressipükste pesumasinasse panekuks. Kipsis olevast käest tingitud ebamugavusest riietumisel keeldus laps kategooriliselt ükskõik millisest teisest paarist pükstest. Proovisin siis heatahtlikult ja sõbralikult mitu erinevat varianti välja pakkuda ja lihtsalt palusin ilusti, aga ei ... jäi endale kindlaks ja väitis, et need püksid ongi täitsa puhtad ja ei vaja pesu. Lõpuks loobusin, aktsepteerisin arusaavalt ja sõbralikult tema soovi ja loobusin enda kindlameelsest tahtmisest ka need riided ärapesta ja liikusin oma toimetamisega juba edasi. 
Hakkasin siis just pesumasinat tööle panema, kui järsku ilmusid minu kätte need samad kõnealused dressipüksid, et saaksin need koos ülejäänud pesuga masinasse panna. Laps oli siiski leidnud kapist meelepärase alternatiivse sobiva riietuse ja võimaldas mul teha talle seda hea, mida mina nii kangesti vajalikuks pidasin teha. 
See oli täpselt selline ilmekas näide, kus ma juba nagu olin selle pükste teemast juba täiesti loobunud ja justkui unustanud ja rahu sõlminud...  ja siis järsku lahenes lõpuks ikka kõik täpset nii nagu kõige õigem oli. "Saad kõik, millest loobud," lause meenus mulle hetke võlu märgates.   

Igal päeval blogipostitust kirjutama hakates tahaks kangesti alustada seda lausega, et „Kogu tänane päev on algusest lõpuni eriline olnud ja väga raske on ühte hetke teistest rohkem eraldi esile tõsta.“

Siiani olen selle lause alati ärakustutanud või kirjutamata jätnud, kuna see kõlab nii klišeena. Aga ilma liialdamata just nii ongi, et iga hetk on oma universaalsuses sama eriline, kui iga järgmine hetk ja tunnen seda erilisust igas hetkes iga oma keha rakuga. See pole reklaamtekst vaid tegelikkus minu argielus.

Kolmapäev kogu terviklikkuses oli veel omamoodi eriline selles mõttes, et pika aja jooksul oli see üks selline erandlik päev, mis algas äratusega kell 3:50 ja kogu päeva jooksul kulgesin oma tegemisest täiesti iseseisvalt kuni õhtul kella 18-neni, ilma vajaduseta vastutada ühegi teise inimese toitu, päevakava või meelelahutuse eest.

Suurusjärgus kella kuueks õhtul jõudsin Seppami tallu, kuhu olin eelnevalt esmaspäeva hommikul viinud pere kolm vanemat plikatirtsu kolmeks päevaks loomade keskele laarisse maaelu nautima. Laagrist sain kaasa küll ainult ühe lapse, kellega koos võtsime suuna Tartu suunal, kus oli eelmisest õhtust alates viibimas pere noorim laps. Ülejäänud lapsed suundusid Tallinna poole. Pärast seda kui laps oli mind tund aega kättpidi ühe looma juurest teise juurde talitanud ja kõigi nimesid tutvustanud, asusime teele. Laps, kes oli kolm päeva nutisedmete vabas laagris viibinud, kapseldus 2,5-tunnisele teekonnale asudes üsna kiirelt oma nutimaailma tagasi.... kuni .... oli saabunud juba õhtupimedus, kui järsku tuli tagapingilt rahulolematu nurin, et telefoni aku olevat tühjaks saanud. Läks veel mõni hetk edasi, kui laps järsku järjest laagrielust erinevaid lugusid rääkima hakkas. ..... siis ühel hetkel last kuulates ja seda hetke märkates tajusin, kui tore on see vahetu jutustamine ja muljetamine on ja laususin ka lapsele tunnustavalt: „Tead, mul on nii hea meel et su telefonil aku tühjaks sai! Lihtsalt nii tore on sinu laagrimuljeid kuulata ja kogeda seda, et sul on aega ja viitsimist rääkida ja hetkes kohal olla!“

Viibides Teadlikkuse Rakendamise Kool'i majas Lilleorus, on see ikka väga eriline hetk küll, kui peagi neljaseks saav laps teatab naeratavalt toonil: "Emme, mul peaagu tahtis paha hääl tulla, aga näed ei tulnudki :)"

See oli siis seotud olukorraga, mil lapsel tekkis soov vett juua. Korraks hakkas nagu virinal, nõudval ja kamandaval häälele teatama "Tahan, ve....", tegi pausi, naeratas ja küsis sõbralikult ja heatahtlikult "Palun, vett!"  .... see taipamine ja iseenda märkamine, mis leidis aset lapse sees oli nii ilmekas ja nii vahetu. Ja sellisele heatahtlikule palvele ei saagi vastata muud moodi kui heatahtlikult tema abistamisega tema soovi täitmises.

 

Jah, hommikul ärkasin kell 5, et kolida asju mööda elamist varjatumatesse tubadesse, koristada, lastele hommikusöök valmistada ja pakkida kõikvõimalikud vajalikud asjad nii endale kui ka väikseimale lapsele teadmata ajaks pakkimise hetkel veel teadmata marsuudil kulgemiseks. Vanemad lapsed oli tarvis viia hommikul kella üheksaks tunniajase autosõidu kaugusele laagrisse ja ise valmistuda siis koos noorema lapsega kodust pagemiseks, et saaks alata kauaoodatud ja igatsetud vannitoa ja WC remont. Sebimist, sagimist, toimetamist ja logistikat jagus ikka omajagu ja lõpuks naasin pärast laste laagrisse transportimist veel tagasi koju veel viimaseid asju toimetama. Lõpuks kui kell 13 remondimehe poolt juba üleni kinnikiletatud ja täielikuks remonditandriks muutunud kodust lahkusin, sain aru, et olgugi, et sebimist on olnud rohkem kui küllaga, oli hinges ikka mingisugune mõnus rahu ja head meelt ja tänulikkust, et remont algab ja  eks ta kunagi kindlasti lõppeb ka :)

Silmades ei ole küll naerusära. Aga on rahulikkus. Hoolimata asjaolust, et olen koos vanema tütrega Pärnu Haigla erakorralise meditsiini osakonnas järjekorras, et saada teada, et lapsel on kinnine luumurd ja päev enne seikluslikku talu- ja metsalaagrisse minekut saab lapse käsi kipsi pandud. 

Nimelt suundusime autotäie tüdrukutega hommikul Viimsist Pärnusse, et osaleda skatepargis  10-aastaseks saava poisi sünnipäevapeol. Kuigi esimese hooga suutis skatepargis toimetamisest rõõmu tunda veel alles kolme-aastane Adrianna ja vanemad plikad teatasid, et nende meelest on see küll kõik liiga ohtlik ja nemad vaevalt midagi proovida julgevad, siis lõpuks katsetasid kõik rulade ja tõukeratastega trikitamist. Ürituse kolmandal tunnil oli julgus juba kasvanud ja hoog suuremaks läinud, kui siis lõpuks Ivelette tõukerattaga õnnetult kukkus ja oma paremat kätt vigastas. 

Eriline hetk, mida selles õnnetus olukorras erilisena märkasin, olin minu enda sisemine rahulikkus ja neutraalsus nii kukkumist ennast eemalt pealt nähes, kui ka teadvustades fakti et on tarvis haiglasse minna, ja ka tüütult haiglas mitmes erinevas järjekorras oodates. Vaatasin haiglas enda kõrval valutava käega istuvat rahulikku last, kes minu pilku märgates sõbralikult oma kurbade silmadega naeratas ja millegi üle ei kurtnud ja sain aru, kui suur on lapsevanema emotsionaalse tasakaalu võluvägi kogu olukorra atmosfääri loomises. Laps teadis, et ma tean, kui valus tal on. Laps ei saanud kordagi tunda õiendamist hooletuse või ettevaatlikkuse puudumise tõttu. Tal polnud mingit vajadust pahurdada pahurdava lapsevanema peale, ega tõestada draamaga iseenda probleemi olulisust. Kõik oli hästi lihtne. Oli see hetk ise, oli valu, oli järjekord ja olid vajalikud tegevused ja oli toetav õhkkond. Aga puudusid emotsioonid, draama, etteheited ja ülevoolav kannatamine.   

Täna ei olnud mul võimalik laste ujumise vajadust mitte kellelegi teisele "delegeerida" ja pidingi päevitusriided selga panema ja ise mereäärde suvitama minema. Nagu täitsa päriselt .... olen viimase 5 aasta jooksul võibolla heal juhul 4 korda rannas käimise eesmäril rannas käinud. Jah, ma käin tihti kevad-sügis-talvel mere-ääres lastega aega veetmas või jalutamas. Mulle väga meeldib veekogu lähedus, ükskõik kas meri, järv või jõgi. Aga suvisel ajal rahvarohkes rannas suvitamas ja ujumas .... no jah ... mõned korrad suve jooksul ikka satun .... aga kindlasti mitte iga suvi ...  see, et ma "rannapuhkusele" kuigi tihti ei satu, see polegi nagu eesmärk omaette, aga lihtsalt olen märganud, et kuidagi nii on lihtsalt väljakujunenud viimaste aaste jooksul ... polegi selle põhjus-tagajärge nagu sügavuti uurima sattunud .... on nagu on.  

Aga igatahes olin kohal, olin hetkes ja päike oli mõnusalt soe ja lastel sai ujumisrõõmu karikas küllaga täidetud.

Tänase hommiku veetsin Ülemiste piirkonnas autoremondi lõppemist ootamas teadmata ajavahemiku 30min kuni 3h jooksul. Täiesti plaanivabalt ringikulgedes olin väljajõudnud Ülemiste linnaku parki. Istusin, vaatasin ja kuulatasin, pea mõtetest suhteliselt tühi. Põnev oli kuulata ja märgata erinevaid helisid üldise müra taustal, kuni lõpuks taipasin, et see mis täna hoopiski põnev tundus, oli olukord kuhu ma varem poleks mitte kunagi püsima jäänudki. Nimelt olin sättinud ennast istuma pingile muruplatsi lähedal, kus käis usin muruniitmine väga mürarikka töövahendiga.  Ilmselt varasemale kogemusele tuginedes oleksin porisenud vaikselt omaette, et "no kuskil ka rahu ei saa" või et "kas siis just täna on vaja seda muru siin niita" vms ja läinud paremat kohta olemiseks otsima. Täna aga avastasin hoopis kui tore on kui niidukimürast läbi on võimalik linnulaulu ja teisi loodushelisid eristada :) ... muudkui istusin ja kuulatasin ... kord ühe ja siis teise kõrvaga ... .. ja siis tajusin ära, et ei ole alati igal pool mujal parem kui seal kus oled . Igal pool võib olla sama hea kui igal pool mujal :) ja kõikjal on just nii vaikne kui vaikselt seda seestpoolt vaadata.:)

Olin eelnevalt 1,5 h tagasi viinud kuus tütarlast mõnekilomeetrise matkaraja alguspunkti, et nad saaksid isekeskis matkata ja pikniku pidada. Kuna nad aga jõudsid lõpuks kuhugi, kust enam ise tagasi alguspunkti rännata ei soovinud, siis palusid mul neile umbes täpselt ühte kohta järele suunduda.  Kaardijärgi teadsin umbes, et nad peaksid olema kusagil selle eesoleva metsatuka taga. Rõõmus äratundmise hetk selles saabumise hetkes aga oli see, et just siis kui auto äraparkisin, et lapsi metsa otsima minna, siis kohe järgmisel hetkel hõikasid metsaserval kaks last äratundmisrõõmust. Nimelt olid kuuesest seltskonnast kaks last otsustanud ootamise asemel veidi ümbruskonda uudistada ja olles eelnevalt märganud, et mõned koertega jalutajad antud suunas tulid, siis lootsid, et ehk leiavad mõne teeotsa, millel oleks tänavanimi ja siis saaksid mulle öelda, et kuhu järele tulla ja seetõttu liikusidki selles suunas. Ja lõpuks jõudsidki täpselt samal hetkel metsast välja täpselt samasse kohta kuhu ma autoga kohale jõudsin. Lihtsalt nii tore oli märgata, kuidas kõik asjad ise lihtsasti paika loksuvad ja lahenevad vähima vaevaga. Sellest kohast kus nad olid, oleksid nad võinud ju tegelikult sattuda ekslema ükskõik, mis suunas, aga nagu ikka - loodus, kokkusattumus ja instinktid juhtisid nad just sinna kuhu oligi tarvis. :)

Vaikus enne tormi võiks olla kolmapäevase päeva kirjeldus ülekantud tähenduses. Neljapäevast alates jään 9-ks päevaks lastega ja majapidamisega üksi toimetama. Lisaks on teada, et neljapäeval saabuvad vanematele lastele külla sõbrannad. Peo kestvuseks 24h. Kokku saab siis koos oma lastega olema 7 tüdrukut. Iseendal oleks kuskil vahepeal  tarvis tööd teha, korter algavaks remondiks ettevalmistada, lisaks siis lapsed pühapäeval Pärnusse sünnipäevale viia, lapsed esmaspäeval Munalaskmele laagrisse viia ja alates esmaspäevast leida lahendus iseendale ja väiksemale lapsele, kus olla ja pesitseda remondiaegsel ajal ja selleks ka asjad pakkida.

Aga veel täna pole need hetked veel kätte jõudnud, ega ole tarvis millegi üle muretseda ja eriti tore oli hetk oli, kui pärast ujumas käimist olid omaalgatuslikult lapsed koos isaga poes ärakäinud ja algavaks peaoks vajalikud toidukaubad valmisostnud.  

Viies hommikul last lasteaeda jäin hetkeks veel sinna kohapeale. Laps oli just kutsunud sõbra teise tuppa mängima, kasutasin võimalust ja jäädvustasin mõned fotod. Hetk pärast pildi tegemist märkasin, kuidas laps tõusis püsti, vaatas seljataga olevaid kellegi kolmanda lapse poolt varasemast mängust laiali jäänud asju põrandal ja lausus sõbrale: "Tule appi, me peame enne mängima hakkamist kõik siin ärakoristama. Muidu võime asjadele peale astud!"

Vaatasin ja imestasin ja meenutasin kodust olukorda, kus enamasti ilma ema abita pole võimalikki mitte midagi koristada, kuna väsimus on ju alati niiiiii suur. Südame tegi kohe soojaks, et vähemalt ema seljataga on lapse väärtused paigas. Pole mingit vajadus süüdlast kuhugi otsima minna. Kõige lihtsam on kutsuda sõber appi, võtta kätte ja koristada ruttu ära, et endal oleks hea mängida ja ei peaks teiste laialijäetud asjadele peale astuma :) 

Esmaspäeva hommikul enne kella kuut, olles teel Elulille parki, ilmutas loodus mulle väga ilmeka illustratsiooni sellest, et ükskõik kui tumedad ja sombused paistavad pilved, siis pilvede taga on päike alati kohal ja ootab oma võimalust välja paista - et maailma oma kiirgusega valgustada ja soojendada. 

Pühapäev oli jätk laupäevale ja möödus peamiselt koduste valgete seinte vahel iseenda sisemaailma uurides, avastades ja puhastades ning patareisid veelgi suurema heatahtlikkusega laadides.

Rakendades Ingvar Villido poolt loodud: Teadliku Muutuse Kunst'i tehnikaid ja tema poolt õpetatavaid Babaji kriya jooga tehnikaid, olen otsustanud vabaneda oma elus kõigist, nii halbadest kui headest, emotsioonidest ja vabaneda kõigist elu suunavatest mõttemustritest ehk kontseptsioonidest, et lõpuks saada tuttavaks selle Minaga, kes kogu oma lihtsuses ja heatahtlikkuses jääb alles pärast emotsioonide ja kontseptsioonide vabanemist.

Ma ei ole enam nõus sellega, et võin meeltesegaduses arvata, et keegi teine on minu rahulolematuses süüdi ja mina ei saa selles suhtes mitte midagi ise paremaks teha. Ma ei ole enam nõus, et minu elu võib kõigi teiste emotsioonide hulgas pääseda juhtima laiskuse emotsioon, hirm eksimise ees, kadedus, kibestumine, pettumused, hukkamõistmine. Samuti ei ole ma nõus tegema ühtegi asja positiivsete emotsioonide tagaajamise nimel, kuna see karikas on ju nagunii täitmatu. Nagu oleks anuma põhjas auk, mille kaudu kõik sinna valatud positiivsed emotsioonid haihtuvad ja alles jääb vaid pettumus asjaolu üle, et meeldiv kogemus on asendunud mälestusega, mis omakorda kannustab katkematult uusi positiivseid emotsioone tagaajama asjatus lootuses need püsivaks kogemuseks muuta. Ja kõige vähem olen ma nõus laskma mõtetel nagu "ma ei saa hakkama", "ma ei ole piisavalt hea" , "see on alati nii ...", "kindlasti juhtub nii ..." jne jne jne luua seda, mis minu elus juhtub ja on. 
...

Ongi märkamatult möödunud esimesed 14 päeva iseendale esitatud väljakutsest, mille raames olen võtnud eesmärgiks kajastada igast päevast vähemalt ühte positiivset märkamist või äratundmist.
Kes on jälginud pingsamalt, see ehk märkas, et 13.-16. päeva märkamised said avalikuks alles 17-ndal päeval. Aga parem hilja kui mittekunagi, onju? Vahest ikka juhtub, et tekib ajutine tõrge, aga tähtis on jätkata ja mitte loobuda. :)

Ja sellest tulenebki minu laupäevane südantsoojendav äratundmine. Taustinfona siis, et minu igapäevaelu kulgeb kuueliikmelise esindusliku kärgpere keskmes, kus ühtse perena oleme toimetamas mina ja tema ja geneetilise põlvnemise alusel siis vastavalt vanuse järjekorras minu tütar, tema tütred ja meie tütar. Eks tegemisi ja toimetamisi selle pere keskel jagub ja üldsegi mitte pole raske iseennast kõigi tegevuste, soovide ja vajaduste keskel ärakaotada. Hea tahtmise korral võib täiesti lihtsalt ennast ka lõksu sattunud ohvrina tunda .... noh kui tahta seda vaadet valida .... see on täiesti võimalik. :) ... aga sellel laupäeval, kui terve see suur ja armas pere kõik toimetas isekeskis omi asju ja sihipäraselt võimaldas minul sarnaselt sellel pildil esitatule täielikult eemalduda iseenda laadimiseks vajaliku info ja tegevustevälja, see oli see hetk, mis ekstra tõi välja tänulikkuse ja rõõmu selle üle, et mul on just selline pere nagu mul on, koos kõigi heade, parimate ja mõningate võibolla veel lihvimist vajavate nüanssidega. 

Reedese tööpäeva lõpus, kui meie perel tekkis ootamatu plaan minna külmkapis ootavaid grillvorstikesi kuhugi mereäärde grillima, kujunes kogu ülejäänud õhtupoolik sama ootamatuks. Valikusse sattus kaunis Andineeme rand Tallinnast ida poole. Olime juba grilli mõnusalt tööle saanud ja vorstikesed peale ladunud, kui ootamatult jalutas mööda vana surfar, kes parasjagu oli seal surfaritest seltskonnaga mitmepäevaselt rannas laagerdamas ja sõprade sünnipäevasid koos veetmas. Vana selles mõttes, et staažikas surfari eluviisi järgija. Hingelt ju jäävad kõik surfarid alatiseks nooreks. :)

Juttu ja muljeid jagus härrasmehel nii surfamisest, kui igapäevaelust aga ka töödest ja äridest. Üks jutt lõppes ja teine algas, olgu siis teema omavahel seotud või juba täiesti teisest ooperist. Aga mis, mulle õhtu lõppedes ja autoga kodupoole sõites eriliselt helisema jäi, oli märkamine, kui optimistlik oli suhtumine iga tema loo taga.
...

Märksõnaks sellel neljapäevasel õhtul on "kõik on kõige parem just nii nagu ta on." 

Rändaja kontsert meelitas meid perega õhtuks Vääna-Jõesuu randa.

Mereäärde saabudes paitas mu meelt ja mu hinge varasemast eluetapist üks domineerivaimaid teejuhte - tuul ja kohe eemal merel silmasin ka värvilisi surfilohesid. Saabuvas päikeseloojangus merelainetes liuglevaid lohetajaid vaadates oskasin teada ja samastada ennast sinna nende asemele merele koos kõigi selle tegevusega kaasnevate meeleaistingutega ja tunda hetkest samasugust naudingut nagu oleksin ise nende asemel merepeal. Samal ajal puudus kadedus ja kahetsus, et ma seal ei ole. Tänu nendele ma justkui nagu ikkagi olingi ka ise merel. 

Kolmapäevasesse päeva jätsid oma templi need kaks pildil olevat ahvi.  Vabandan kohe ette kehva pildikvaliteedi eest. See klaas minu ja ahvide vahel lihtsalt oligi nii udune :)

Pärastlõunasel perega jalutuskäigul Tallinnal loomaias jäin ahvide pesa ees vaatama kahte ahvi. Üks  ahvidest (tundus sellinne nooremapoolne, aga mitte enam ka päris väike ahvlaps)  istus omajagu käkrasse vajununa ja silmad kinni. Teine ahv oli see siin pildil vasakpoolne emaahv. Teine ahvike hoolitses hellalt selle istudes tukkuva ahvi eest, hoides tal kätt kenasti üle õlgade nagu kaisutades ja siis hellalt tema turja karvastikust miskit nokkides. Umbes nagu otsiks putukaid karvade vahelt. Aga selles hetkes oli kuidagi mõnus soojus ja lähedus ja hoidmine. 
Aga siis tormas kohale ahv number kolm, ehk siis pildil parempoolne isaahv, kes kohe selle kahese seltskonna kahte leeri laiali ajas, esimene ahv jäi eemale ja need kaks ahvi aga jäid üksteise lähedale istuma, mõlemil pilgud tühjalt kaugusesse vaatamas. Jäin kohe huviga neid ahve vaatama. Seda nende olemust ja nende kehakeelt. Võimkalt nõuab isane emaselt enda kõrval püsimist ja kui kuulekalt emane talle allub, aga ometigi, kas on nad nüüd selles hetkes seal kõrvuti õnnelikud! Nende pilgud ja kehakeel lihtsalt on nii ilmekas näide sellest, mille kohta tasuks aegajalt igaühel endalt küsida ... kas see ikka on see kuidas me tahaksime elada?

Nüüd aga jõuan tagasi optimismi lainele ja kogu asja tuumani, mis mind selles olukorras rõõmustas. Inimestena on meile antud intelligentsus äratundmaks, et kõik mis meie elus juhtub, on meie enda juhtida. Kui valida ohver olemine, siis nii lähebki; kui valida koos olemine ilma koosolemise soojuseta, siis nii ongi. Muuta kedagi teist ei saa, aga saame valida muutuse iseendas ja oma suhtumises, mis omakorda muudab ju kõike meie ümber. See pilt lihtsalt on nii ilmekas näide tuletamaks meelde, et kõik muu on parem valik kui paratamatusega leppimine ja loobumine.  

Teisipäeva märksõna on vihmane ilm. Ja seda selle sõna nii neutraalses tähenduses kui võimalik. Pole olemas halba ilma, aga võib olla halb suhtumine. 

Kodukontoris tööd tehes ja pausi hetkel juhuslikult aknast välja vaadates vihmasadu märgates, tundsin tugevat head meelt vihma olemuse üle ja selle üle, kui palju head üks kosutav vihm loodusele pakub. Ja siis kohe samal hetkel märkasin sõnumit sõbrannalt, kes oli otsustanud jagada minuga hetke oma päevast, mil ta tundis head meelt selle üle, et on märganud, et isegi liiklusummik vihmasajus võib hea tahtmise juures igati nauditav päeva osa olla! Olukordade ajastatus ja teemade ühtivus tõi taaskord mõnusa naeratuse näole. 

Käesolevale postitusele lisatud foto pärineb aga enam kui nädalatagusest hetkest, mil mul tekkis võimalus, tavapärasest keskonnast tegevuste- ja rahvarohkemas keskkonnas viibides, hetkeks aeg maha võtta ja üksi looduses pisike jalutuskäik teha. Olin just majauksest välja astunud, kui märkasin, et vihma sajab. Võtsin info neutraalsena vastu ja asusin oma plaanitud jalutuskäigule. Kerge tunne oli märgata, et tegevust planeerides märkamata jäänud vihma märkamine ei varjutanud mitte grammigi võrra minu plaani edasist teostust. Vaid koguni ehk lisas kogemusele omapoolset väärtust. Jalutada looduses hetkel, mil loodus nii vajalikku vihmakastet naudib rikastab kogemust oma erilise essentsiga.  

Täna tunnen tänulikkust ja rõõmu vahelduseks ka kodusemas keskkonnas toimetamisest!
Olen viimase aasta jooksul üritanud luua mingitki süsteemsust oma väga eriilmeliste tegevuste (majapidamine, tegevused lastega ja kodune söögivalmistamine, finantsarvestuse ja turunduse valdkonna töö kodukontoris, eluonlill.ee keskkonna arendus, plaan raamatuid kirjutama hakata, enda isiklikku võimekuse arendamine tulevikus lastekasvatuse valdkonnas tööd teha, joogapraktikad ja  füüsiline treening ja muidugi kaaslane oma kaaslasele) keskel orienteerumiseks ja pinnal püsides edasiliikumiseks.

Selles tegevuste virrvarris on läbipõlemist aegade jooksul ikka omajagu ettetulnud, et mitte öelda, et see siiani üsna püsiv nähtus on olnud.

Tänase päeva kogemus, aga annab lootust, et pime tunnel on saamas valgustatud ja edasine kulgemine  on omandamas süsteemsust, milles on selged nii eesmärgid, nendeni viivad tegevused kui ajaline raamistik asjade tehtud saamiseks. 

Olen tänulik elu õppetundidele, mis on andnud mõista, et vanamoodi enam edasi minna ei saa ja on motiveerinud edasiseks kulgemiseks sisseviima olulisi muudatusi.  

Naeratuse ja sõbralikkuse tohutu vägi on see, mis võtab kokku terve viimase nädala märkamised ja on täitnud kõik minu päevad erilise kerguse ja rahuga .... sõltumata sellest kas maailm naeratab väliselt vastu, või on oma naeratuse ajutiselt kuhugi sügavusse peitu pannud.  

Viisakus, sõbralikkus ja heatahtlikus perest väljapoole on sageli nii palju lihtsam avalduma, kui peresiseselt. Onju ikka sageli just pere ja kõige lähedasemad, "ideaalseks" sihtmärgiks oma nõrkuste ja oma pettumuste väljaelamiseks ja pingete maandamiseks, et taaskord kodus väljapoole ennast parimast küljest olla võimeline esitlema. 

Juba mõnda aega jälitab mind aga eriline äratundmine ja eristamine selle vahel, milline on olnud õhkkond kodus ja lähedastega (nii pere kui sugulased) varem ja milline on see täna. Tulen koju, ootavad mind ees naeratavad näod. Lähen kodust ära, saadavad mind teele naeratavad näod, ja olles kodus .... on lihtsalt hea ja rahulik ja kerge olla. Eks ole see küsimuse ja äratundmise koht, et kas ongi õhkkond muutunud, või on õhkkond alati sama, aga iseenda tähelepanu on järjest enam fokusseeritud  hoopis teistele kvaliteetidele kui varem ja see on loonud niivõrd märgatava muutuse tervikpildis.  

Laupäeva hommikul ärkasin kell 5 Lilleorus (Tallinnast 15 km Tartu poole), lõunaks jõudsin külla Sauel elavale sõbrannale, õhtul kella viiest oli saun Kurepalus (Tartus 7 km eemal) ja kella seitsmeks maabusin sünnipäevapeole Nõo rannahalli. See on vist rohkem ringiliikumist ühel päeval, kui mõnes teises etapis oma elus terve nädala või koguni kuu aja jooksul.

Hetk selles tegevusterohkes päevas, millel täna peatuksin sisaldab teemat aktiivne eluviis. Nimelt arutasin 10-aastase tütrega, et tal oleks sügisest alates aeg endale lisaks tantsutrennile väljavalida mõningast intensiivsemat füüsilist pingutust nõudev spordiala. Mõtles, mis ta mõtles, kuni lõpuks teatas, et valib selle, et mina hakkan tema treeneriks. Minu esimene reaktsioon muidugi oli hetkeline kohkumine, et: "oh, mis lisakohustus ja vastutus see minu jaoks saab olema." Kuid järgmisel hetkel taipasin ühenduslüli minu enda eesmärgiga iseenda liikumisaktiivsust suurendada ja võimalusega ühendada enda liikumisaktiivsuse suurendamine mõnusa lastega koos ajaveetmisega. Olgem ausad, vähese treenitusega täiskasvanu ja 10-aastane laps võivad üsna sarnase sportliku vastupidavusega olla ja mõningase ühistreenimise tulemusena kahtlustan, et mõne aja möödudes võib piduriks saada hoopis lapsevanem, mitte laps. Seega otsustasin järjekordse elu poolt pakutud väljakutse vastu võtta. Meie peres algab elu kui spordilaager! 

Rannahallis (liivaga täidetud sisehall, erinevate liivaspordialade aastaringseks harrastamiseks) toimunud täiskavanud sõbranna üllatussünnipäevapidu, mis ka väga erinevas vanuses laste jaoks äärmiselt meeleolukaks ja lõbusaks ürituseks osutus, on olnud hea meeldetuletaja, et täiesti vabalt on võimalik ühendada täiskasvanute üritused ja lasteüritused sedasi, et see kõigi jaoks võrdselt meeleolukas on. 

Päevameeleolust ja olemise kergusest tulenevalt, ei kortsunud kulm isegi selle peale, kui ühel hetkel avastasin oma värskelt saunas puhtaks pestud kolmese lapse koos ülejäänud samavanuste lastega keset liivaväljakut selili käsi ja jalgu liigutades "liivaingleid" tegemas. Vesi peseb hiljem kõik puhtaks, aga rõõm sellest tegevusest jääb helisema lapse südamesse veel kauaks ajaks. 

 

Täna tõdesin korduvalt, kuidas tuleb vaid oma soov lendu lasta ja maailm aitab sellel realiseeruda.

Esimese juhusena meenus mulle hiljuti juhuslikult raadiost kuuldud 2 Quick Start'i laul. Paraku aga mitte laulu pealkiri. Jäin mõttes juurdlema laulu pealkirja osas, kui meenusid vaid kõikide teiste vanast ajast tuntud laulude pealkirjad ja sõnad, aga mitte selle konkreetse laulu omad. Meeles oli see laul, kuna sellel kuulmise hetkel kuidagi eriliselt kõnetas oma ajahetkes mind. Igatahes ... jätkates autosõitu, suutsin juba selle laulu uuesti unustada, kui napilt 5 minuti pärast sama laul hakkaski raadios kõlama. Tänasin rõõmsal meelel universumit selle meeldetuletuse eest. 

Teine mõnus juhus oli peagi pärast seda kui noorem tütar esitas üleskutse, et kas me palun kutsuksime kedagi tema sõpradest meile külla. Noogutasin vaikselt, et see tõesti oleks vahva plaan, aga reaalselt midagi veel ärateha ei suutnud selle asja korraldamiseks. Ometigi ei läinudki kuigi kaua aega mööda, kui juba helistas sõbranna ja teatas, et tema laps sooviks väga minu lapsele külla tulla. Helistamise hetkel olin väga sobivalt toidupoes, et kaasahaarata üks koogitükk ja minna koju külalisi ootama. 

Selliseid pisikesi juhtumeid oli veelgi, kus tajusin igati looduse toetavat jõudu asjade sujuvaks kulgemiseks. Aitähh universum!

Tänasest päevast sooviksin jagada õhtust hetke enne noorema tütre uinumist. Viimasel ajal juhtub tihti, et see peagi nelja-aastane tüdrukutirts niisama rääkimise asemel oma elus igapäevast laulma hakkab. Täiesti selline improvisatsiooniline laulmine kõigest, mida näeb enda ümber või mis mõtted tema peas liiguvad. Tema tänane ettepanek oli, et ka mina laulaksin vastu ja et laulaksime koos. Mina, kes ma terve kooli aja igas laulutunnis, kohe kui parasjagu individuaalselt laulda oli vaja, alati enne seda kui järjekord minu kätte oli jõudmas, palusin luba kas tualetti või arsti juurde minekuks. Mida iganes .... peaasi, et üle klassi kõva häälega laulma ei peaks. 

Täna siis aga võtsin lapse üleskutse vastu ja kokku tuli meil kolm erinevat teemat läbilaulda. Küll laulsime koerterst, siis lapsest endast ja lõpuks viimasena laul emmest. Kolmanda laulu lõppedes lausus laps õndsa naeratuse saatel ingellikul häälel: "Emme, sa laulsid seda laulu nii ilusti!"

See hetk hajutas kõik kompleksid ja hirmud, kogu ebakindlus oli kui luuaga pühitud. Alles jäi kohalolu hetk ja aktsepteerimine et just nii nagu on, see ongi kõige sobivam. Tähtis pole ideaalne lauluhääl ja viisipidamine, aga just hetkega kaasaminemine ja antud olukorras enda oskuste raames maksimaalne kaasategutsemine. 

Üha enam märkan, kuidas iga hetk igas päevas ongi eriline just oma individuaalsuses just sellisena nagu ta on. Tänase päeva teema ehk, mis märkamatult läbivamaks muutus on "naeratamine." 

Ajapuuduse, laiskuse ja kes teab, mis vabanduste/põhjenduste taha peitununa, võib öelda, et mu füüsiline võimekus on läbi aegade suurimasse madalpunkti jõudnud. Selle silla ületamise esimene samm oli siis tänane tennise trenn, et värskendada veidi tehnilist teadmist ja tutvustada oma lihastele taas füüsilise aktiivsuse tähendust ja olemust. Trenni viimases veerandikus, kui iga liigutus juba tõsist keskendumist ja jõuvarude koondamist eeldas ja pilt vaikselt taskusse ähvardas minema hakata, lausus treener muigaval ilmel, et "No nii kaua, kui sul veel naeratus näol püsib, ei saa ikka väga hull olla!" Ma ise polnud tajunudki, et täielikult pingutusele keskendununa, olin endiselt suutnud positiivsuse säilitada. See oli hea tagasipeegeldus ja peab tunnistama, et andis ka jõudu juurde jätkamiseks ja "pilti taskusse" ei pannudki. :)   

Teine olukord naeratuse võlujõust ilmnes, kui enne pikemat planeeritud autosõitu, otsustasin parkla kaubitsejalt karbitäie maasikaid teele kaasa osta. Marssisin oma täiesti loomulikul ilmel maasikaleti poole, kui kohalejõudnuna kuulsin tervituseks müüjat lausumas: "Oi kui kena naeratus just saabus! Mis ma teile pakkuda võin!" Maasikamüüja ise oli ka äärmiselt positiivse olemisega ja rõõmsameelne ning kogu ostmisprotsess oli väga meeldiv ja heatujuline. Huvitav oli lisaks kogeda ka, et tegemist oli selle suve maitsvaimate maasikatega.  

Olen juba pikemat aega tajunud, et kõige olulisem asi, mis ma oma füüsilise keha heaks peaksin tegema, on suurem liikumisaktiivsus ja ehk ka regulaarne treening. Paraku aga nagu ikka kõigi nende suurepäraste teadmistega parimast lahendusest ... millegipärast kategoriseeruvad nende elluviimised ikka sageli edasilükkatavate tegevuste lahtrisse!
Linnakorteri elanikuna avanes mulle täna ootamatult suurepärane võimalus minna Lilleoru kogukonna tarbeks valgeid sõstraid korjama. Koos kolmeaastase tütrega terve päeva õues veetnuna, kahe põõsa jagu marju korjanuna oma küürutamisest, kükitamisest ja ringiliikumisest kangeks jäänud lihaseid tundes taipasin ühel hetkel tänulikult, et sellised elus praktilisi liikumist ja füüsilist pingutust nõudvad tegevused on hoopis see, mida kõige rohkem oma ellu vajan. Planeeritud ja süstematiseeritud treeningud võivad olla, aga regulaarset liikumisaktiivsust sisaldav eluviis peab olema!

Juba 13-aastat olen plaaninud "kohe-kohe" eluonlill.ee kodulehekülge teha millekski selliseks nagu ta täna on. See on olnud tõsine edasilükkamise meistriklass. Alati on kõik muu tähtsam, kui see, mida tõeliselt teha tahad. Aga nüüd lõpuks on lehekülg saanud avastardi ja pärast seda jalgrattaga Haabneeme randa jõudnuna ja rannaliivale mahaistununa merevaadet nautides leidsin hingest erilise kerguse. Aitähhhh kõigile loodusjõududele, kes ja mis selle hetke võimalikuks on teinud!

See naeratusest ja elurõõmust pakatav lapse naeratus tänases hommikus oli nii mõjuvõimas, et jäi kestma kogu ülejäänud päevaks ja tõi endaga kaasa eriliste hetkede kuhjumise üheks tervikuks. Väikelaste võime vahetult igas hetkes kohal olla on mind alati inspireerinud. Hoolimata ebasobivast riietusest, nakatas rõõmus sära lapse silmis  mind kogema ka enda elu just samasuguse uudishimu ja seiklusrõõmuga. 

Veel mitte kunagi ei ole kuhugi mineku ettevalmistused nii rahumeelselt edenenud. Ikka ja jälle on kuklas miski närvilisus ja käsil üks paras sahmerdamine.

Proovisin seda sisemiselt äratuntud rahu pildile jäädvustada ja tulemust sirvides taipasin, kui suur mõjuvõim on siira naeratuse nägemisel. See sama ilme sellelt fotolt jäigi minuga peegelpildina terveks päevaks, et mitte öelda kogu edsiseks nädalaks või ..... saame näha .... ehk kogu edasiseks eluks. 

Olin külas oma vanemate kodus Tartumaal. Haarasin lastega õue minnes kaasa oma telefoni sihikindla plaaniga jalutada kohaliku järve äärde ja jäädvustada oma rõõmus naeratus järve kaldal ja "näidata" kui rõõmus ma olen selles kohas olla. Minu tütred, Ivelette (9) ja Adrianna (3), seevastu soovisid jalutada hoopis kohalikule mänguväljakule. Kõigest 100 meetrit majast eemal, aga leidsime endid raiesmikul kasvavate metsmaasikate keskelt. Korjamise hõlbustamiseks tõin kodust karbi ja tegevuslusti ei kõigutanud isegi peagi alanud vihmasahmakas.

Just see oli hetk, mis vormistas kriteeriumi, et mitte ükski postitus ei saa sellel lehel olema fabritseeritud postitamise enda ideest vaid postituse saab olla inspireeritud ainult ja ainult elust enesest ja selle käigus toimunud märkamistest.