Elu hetk: leidsin endale põhjenduse headest emotsioonidest vabanemiseks

Vaadates täna kauget silmapiiri Haabneeme rannas, meenus mulle sarnane vaatepilt tuulisest ja sombusest lumetust ilmast 2020. aasta esimesel päeval. See oli ootamatu päev, mis väga huvitavalt moel andis mulle väga sügava eesmärgi eesootavaks aastaks ja ilmselt uue suuna kogu eluks.   

Pärast seda, kui olin tund aega jalutanud, teine tund aega merd ja kauget silmapiiri vaadanud ja lademetes mind häirivaid ebameeldivaid emotsioone ja mõtteid vabastanud ja hakkasin juba tagasi kodupoole jalutama, kui  märkasin silmanurgast ühe rannas oleva riietuskabiini peal plakatit:

Kõndisin siis edasi aga see lause jäi mind kummitama. Kuni järsku sähvatas äratundmine sellest sügavamast tähendusest ja selle lause praktilisest seosest minu enda eluga. 

Palju on küsitud Practical Consciousness kursustel õpetatavate emotsioonide vabastamise ja mõtete seiskamise tehnikate kohta, et "Ok, ma saan aru, miks vabastada negatiivseid emotsioone ja mõtteid, aga miks ma peaksin tahtma loobuda positiivsetest emotsioonidest ja mõtetest?" Ja eks nendele kahtlustele sarnaselt olen minagi tegelenud pigem halbadeks nimetatavate emotsioonide ja mõtetega.

Kes siis ikka tahaks loobuda uhkuse tundmisest iseenda või oma laste saavutuste üle, või rõõmust, millegi saamise või saavutamise üle? Rahulolu nimel ju me kõik tegutsemegi. Mis mõttes peaks rahulolu soovimisest loobuma?

Minu pähe kerkis ettekujutlus igas suunast võrdselt puhuvatest tugevatest tormituulest ja sellest kuidas järsku kõik need tuuled ühes punktis kokku saavad ja järgmisel hetkel saabub täielik vaikus, igasugune liikumine lakkab, igasugune virelus lakkab, sest kõik jõud on võrdsed ja see võrdsus loob täieliku vaikuse - täieliku rahu oleku. Jäin huviga mõtisklema, et milline saaks olema elu kui vihastamine ja rõõm oleksid võrdse tähtsusega?  See tähendaks ju lihtsalt neutraalsust. Kuidas see neutraalsus küll tunduda võiks? Rahu? Aga see ongi ju rahulolu? Mis siis kui see rahulolu oleks võimalik nii "heas kui halvas"? Kas see võibki nii juhtuda? 

Küsimusi kerkis üles rohkem, kui vastuseid, aga sellel hetkel sain aru, sain tõeliselt aru, et miks on vaja vabastada kõik automaatselt üleskerkivad emotsioonid - nii head kui halvad - sest siis saabub rahulik tasakaaluseisund. Neutraalsus ei ole apaatsus ja ükskõiksus, mida väga palju kardetakse "häid emotsioone" vabastama  hakates. Neutraalsus on rahu ja tasakaal, mis annab võimaluse olukorda teadlikult ja tasakaalukalt vaadelda ja valida parim mõistlik ja arukas lahendusviis .

Sellel hetkel sündis minus pöördumatu otsus saada teada, saada kogema seda rahuseisundit, mis saabub pärast kõikide emotsioonide neutraliseerimist. Nii nagu tuulel on alati võimalus igast ilmakaarest puhuda, jäävad kõik emotsioonid eksisteerima, aga taandudes võrdsele tasandile, kaotavad emotsioonid võime kontrollida ja suunata minu elu. Siis saan ma ju ise asuda oma elu juhtima, ja ei ole enam kunagi mitte ühegi olukorra ohver. 

See teekond on olnud põnev. Seatud siht selgelt silme ees püsimas, astun aga edasi 2020 aasta lõpupoole ja sealt edasi 2021. aastasse. Täiesti silmnähtavalt ja iga ihukarvaga tuntavalt on minu elu tormituuled juba päris mõnusateks vahelduvateks briisideks muutunud. Kannatuste hulk elu argipäevas on praktiliselt kokku kuivanud.  Igapäevaselt tegutsema motiveerib mind tegevus ise ja selle praktiline väljund, aga mitte rahulolu vajadus tegevuse tulemusest.  Jah .... tööpõld selles valdkonnas on meeletu. Kui juba vahel tundubki, et hakkan justkui kuhugi kohale jõudma, siis järsku avastan hoopis peenema tasandi varjatud emotsioonidest, mis väga varjatult ja salakavalalt minu elus oma nööre vastastikku sikutavad ja siis veel peenema tasandi ja siis veel ... aga eks see kõik ole omamoodi põnev avastusretk.

Isegi kui tuleb ette ajutitsi kõrvalepõikeid kursist, on lõpp-eesmärk ikka selgelt silme-ees ja meelde tuletav sõnum mind igal ranna jalutuskäigul ka ootamas. :)