Õhtune magamamineku aeg on lastele kui õnnis võimalus oma vanemate täielikuks tähelepanuks. Üks hetk kogu päeva jooksul, mil vanemad on jäägitult huvitatud lastest ja sellest pühast eesmärgist - lapsed magama saada. Lapsed ise omakorda näevad selles neile osaks saanud jäägitus tähelepanus tohutuid võimalusi. Vahendeid valimata on nende ainus eesmärk pikendada maksimumini seda aega, mil vanemate tähelepanu on jäägitult neile suunatud. Tahan pissile, tahan juua, tahan kalli, tahan veel ühte lugu kuulata, kuni dramaatilise: „Maaa eeeeiiii taaahhaaaaa veeeel tutttttuuuu jäääääädaaaa!“-ni välja.

Eile õhtune uinumine meie kodus algas pealtnäha ideaalselt. Minu 4-aastane tütar tuli ise ja otsis mind üles, et teatada oma soovist nüüd tuttu hakata minema...

Pühapäeval nägin ja kogesin taaskord, kui vahetud on lapsed igas ajahetkes ja kuidas tänu piiravate kontseptsioonide puudumisele, on nad võimelised uskumatult hõlpsasti uusi oskusi õppima ja oma tegevuses tõeliselt osavad olema.

Tänane päev kogu oma terviklikkuses on olnud omamoodi eriline selles mõttes, et pika aja jooksul oli see üks selline erandlik päev, mis algas äratusega kell 3:50 ja kogu päeva jooksul sain kulgeda kõigi oma tegemistega täiesti iseseisvalt kuni õhtul kella 18-neni. Ilma igasuguse vajaduseta vastutada ühegi teise inimese toidu, päevakava või meelelahutuse eest.

Viibides Teadlikkuse Rakendamise Kooli majas (uue nimega Ingvar Villido Ishwarananda Kool) Lilleorus, on see ikka väga eriline hetk küll, kui peagi neljaseks saav laps teatab naeratavalt toonil: "Emme, mul peaagu tahtis paha hääl tulla, aga näed ei tulnudki :)"

Silmades ei ole küll naerusära. Aga on rahulikkus. Hoolimata asjaolust, et olen koos vanema tütrega Pärnu Haigla erakorralise meditsiini osakonnas järjekorras, et saada teada, et lapsel on kinnine luumurd ja päev enne seikluslikku talu- ja metsalaagrisse minekut saab lapse käsi kipsi pandud.

Viies hommikul last lasteaeda jäin hetkeks veel kohapeale aega viitma. Laps oli just kutsunud sõbra teise tuppa mängima. Kasutasin võimalust, et eemalt uksevahelt sellest hetkest meenutuseks mõned fotod jäädvustada.

Ja ilma igasuguse liialduseta juhtus põgus hetk pärast pildi tegemist situatsioon, kus laps tõusis püsti, vaatas seljataga olevaid kellegi kolmanda lapse poolt varasemast mängust laiali jäänud asju põrandal ja lausus sõbrale: "Tule appi, me peame enne mängima hakkamist kõik siin ära koristama. Muidu võime asjadele peale astuda!"

Viimasel ajal juhtub tihti, et see peagi nelja-aastane tüdrukutirts niisama rääkimise asemel oma elus igapäevast laulma hakkab. Täiesti selline improvisatsiooniline laulmine kõigest, mida näeb enda ümber või mis mõtted tema peas liiguvad. Tema tänane ettepanek oli, et ka mina laulaksin vastu ja et laulaksime koos. Mina, kes ma terve kooli aja igas laulutunnis, kohe kui parasjagu individuaalselt laulda oli vaja, alati enne seda kui järjekord minu kätte oli jõudmas, palusin luba kas tualetti või arsti juurde minekuks. Mida iganes .... peaasi, et üle klassi kõva häälega laulma ei peaks.

See naeratusest ja elurõõmust pakatav lapse naeratus tänases hommikus oli nii mõjuvõimas, et jäi kestma kogu ülejäänud päevaks ja tõi endaga kaasa eriliste hetkede kuhjumise üheks tervikuks. Väikelaste võime vahetult igas hetkes kohal olla on mind alati inspireerinud.