Elu lapsed - "Magamine on nii mõnus!"

Kõigest mõni päev pärast Jaanipäeva, suviselt päikeselisel õhtupoolikul, umbes kell pool üheksa  tuli üsna tavapärasel moel minu juurde minu nelja ja poole aastane tütar ja teatas otsustavalt, et soovib nüüd tuttu minema hakata. Isegi hambad oli tal selleks hetkeks juba pestud. Minu rolliks jäi vaid lugeda talle õhtujutt, lasta tuli kustu, tekk peale ja tema kõrval und oodata. Mõni hetk pärast tule kustutamist lausus laps malbel häälel: „Magamine on nii mõnus!“ sulges õndsa naeratuse saatel silmad ja kõigest mõni hetk hiljem laps juba magaski sügavalt. Kogu protsess võttis 10-15 minutit.

Vaatasin sügavalt magavat last ja järku aktiveerus mu mälus meenutus hoopiski vastupidisest olukorrast ajas umbes kaks aastat tagasi. Silme eest jooksis läbi stseen, kus ma kärutan kahe ja poole aastast last konarlikul metsateel ja ainus mõte mu peas on: „Jääks ta nüüd ometi magama ja saaks ma ometi veidigi rahu, et enda jaoks olulistele asjadele keskenduda!“

Kärutasin ja kärutasin mööda konarlikku metsateed, keskendunud vaid eesmärgile, et jääks nüüd laps ometigi juba magama. Aeg möödus ja möödus, aga lapsel ei paistnud mingitki kavatsust olevat oma silmi kinni panna. Pigem vastupidi. Unisuse asemel muutus ta hoopiski üha rohkem huvitatuks kärus istuli tõusmisest ja ümbritseva maailma avastamisest. Ühel hetkel märkasin kõrvalt, kuidas mu kärsitus sellel hetkel oli praktiliselt väljakannatamatuks kasvanud ja samal ajal jooksid silme eest läbi ka kõik teised varasemad ebaõnnestunud või tundide pikkuseks veninud katsed laps magamisrežiimile saada. Korraks tabas mind samaaegselt täielik ahastus, lootusetus ja enesehaletsus.

Järgmiseks avanes mulle väga selge muster, mille olin lasknud enda elus mingil põhjusel välja kujuneda: kui laps hommikul ärkas, hakkasin ootama tema lõunaund; kui laps lõunaunest ärkas, hakkasin ootama tema õhtust und. Lapse une aeg oli muutunud minu jaoks justkui eesmärgiks omaette - millekski, mida „vajasin“ oma ellu üle kõige. Hoolimata sellest, et mu laps minu jaoks väga kallis ja armas oli, siis ometigi oli kusagil kuklas ajajooksul väljakujunenud veendumus, et saan „oma elu elada ja omi asju teha“ ainult lapse uneajal. Tundsin ka ise rahulolematust ja häbi oma selliste tunnete vastu, aga kuidagimoodi oli tegemist vajavate asjad kuhi minu elus selleks ajaks täielikult üle pea kasvanud ja ka lapse enda tähelepanuvajadus vanuse kasvades oluliselt suurenenud. Lõpuks ma ei olnudki märganud kuidas lapsest ja temaga koos tegutsemise rõõmust oli saanud kinnisidee, et kohe kui laps magama on jäänud, saan ma vahepeal ka „oma elu elada,“ ja siis saan „omi asju teha“.

Järgmiseks märkasin kuidas see kramplik klammerdumine lapse uneaega on hakanud varjutama igasugust naudingut lapse ärkvelolemisest. Koguaeg on hetkes kohal olemise asemel palju tähtsam hetk tulevikus. Kui laps magab, saan „omi asju“ teha ja kui „omad asjad“ on lõpuks jälle tehtud saadud, vot siis saan uuesti hakata jälle nautima lapsega koos olemist ja tegutsemist. Seniks aga tundus, et lapse ärkveloleku ajal ei ole muud teha, kui järgmist uneaega oodata. 

Tuleviku ootustesse klammerdununa vähenes omakorda oluliselt minu panus lapse ärkveloleku tegemistesse.  See omakorda põhjustas olukorra, et lapse meeled ei saanud ärkvel olles piisavalt stimuleeritud piisava väsimuse tekkimiseks ja lapse magama panemise protsess hakkas järjest venima ja venima, mis omakord põhjustas minus ärevust ja ärritust või teises äärmuses apaatsust ja lootusetust, mis omakord mõjus lapsele sedasi, et rahulik uni oli kogu tema maailmas leiduvate tegevuste nimekirjas viimase aktuaalsusega, või puudus sellest nimekirjast üldse.

Aga nüüd tulles tagasi selle äratundmise hetke juurde. Küsisin täiesti tõsimeelselt iseendalt, et „Kas selleks sa kutsusidki selle lapse oma ellu, et sinu ainsaks elu eesmärgiks tema ärkveloleku ajal võiks saada ootamine, kuni tal une aeg saabub?“ Kas see on päriselt see, kuidas asjad normaalselt olema peaksid?

See hetk oli võimas – justkui autopiloodil kulgemisest väljumine ja olukorra nägemine täpselt sellisena nagu ta on - hinnangute ja kriitika vabalt, reaalsusele vastavalt.

Tähelepanuväärsele märkamisele järgnes omakorda taipamine ja teadlik otsus, et samamoodi ma edasi minna ei soovi. See ei olnud ebamäärane lubadus, et ma üritan edaspidi teistmoodi. See oli hoopis teistsuguse jõuga sisemine otsus ja äratundmine, et siit alates ma hakkangi tegema asju teistmoodi. Fookus läks tulevikult olemasolevale hetkele ja kõigele, mida hetkes on võimalik teha ja kuidas kõike olemasolevas hetkes teha ilma ise ohvrirolli langemata.

Tasapisi õppisin uuesti lapse ärkamisest ja ärkvel olekust sama suurt rõõmu tundma, kui tema uinumisest. Hakkasin tegevust takistavate asjaolude asemel märkama võimalusi samade või alternatiivsete tegevuste elluviimiseks. Aktsepteerides asjaolu, et lapse kõrvalt tõesti kõiki harjumuspäraseid asju harjumuspärasel viisil teha ei saa, avaneb hoopis avarama maailm, mis lubab märgata alternatiivseid tegevusi ja tegutsemisviise. Fookus seatud takistuste asemel lahendustele, märkasin, kuidas iga olemasolev hetk muutus sama oluliseks kui tuleviku eesmärgid ja ambitsioonid. Järgemööda õppisin rohkem olemasolevas hetkes sihipäraselt tegutsema ja last oma tegemistesse kaasama sellisel viisil, et lapse ärkvel oleku ajal saaksime kumbki „oma elu elada“ läbi ühiste või samaaegselt asetleidvate paralleelsete tegevuste. Klammerdumisest pungil eesmärk: „saaks ometi lapse magama pandud“ asendus järkjärgult järjest mõnusama ja rahuldust pakkuvama igapäevase kulgemisega, mis oli kasulik nii minule, kui arendav lapsele.

Tulemused ei ilmutanud end üle öö. Protsessi käigus toetusin palju Practical Consciousness (PC) tehnikatele – vabastades negatiivse ja pessimistliku alatooniga emotsioone ja üleskerkivaid mõttemustreid, mis ikka aegajalt väsimuse, lootusetuse ja pealtnäha rutiinsusest tuleneva tüdimuse taustal üles kerkisid. Vabastades emotsiooni lause „ma ei saa seda lapse ärkveloleku ajal teha“ taga ja vabastades selle lause mõju oma isiklikust maailmapildist, hakkas tasapisi ilmnema märkamine, et ühe või teise asja „tehtud saamist“ ei ole sugugi mitte takistanud lapse ärkvelolek või ükskõik milline tema vajadus, vaid eelkõige minu enda suhtumine olukorda – minu trots olukorra lootusetuse ees ja kõiksugused minu mõtted sellest, kuidas ma ei saa, ei suuda, ei jaksa ja ei taha. Suhtumine ise põletas suurema osa tegutsemise jõust ja energiast ja samal ajal ühtegi praktilist kasutegurit endaga kaasa ei toonud.

Vaigistades need mõtted, jäi järele neutraalne informatsioon minu vajadustest, lapse vajadustest ja ilmnes äratundmine võimalustest ja lahendustest, kuidas asjad toimima panna nii, et kõigil oleks hea ja mõnus olla. Sellest sai alguse vastastikune koostöö – tekkisid asjad, mida teeme koos, mida teeb kumbki eraldi. Kujunes välja mänguaeg ja toimetuste tegemise aeg – aga mis peamine – keegi ei olnud üleliigne koorem ja kõik asjaosalised muutusid loomulikuks igapäevase elu kulgemise ja edenemise osaks. 

Eks on jätkuvalt tulnud sellel teel ette tasakaaluseisundist väljalangemisi ja emotsionaalseid lainetusi negatiivsuse ja positiivsuse vahel. Aga igati märgatavalt on selle kahe aasta jooksul negatiivsete ja positiivsete emotsioonide võnkumise amplituud ja sagedus järjepidevalt vähenenud ning asendunud neutraalse tasakaaluseisundiga, mis on täidetud stabiilse hetkes kohalolu ja rahuliku positiivse tulemusliku toimetamisega.

Võimalus kodukontoris tööd teha ja soov koroonaviiruse leviku tingimustes lapse immuunsüsteemi toetada läbi lühendatud lasteaias viibimise, aitas lapse nelja-aastaseks saamise ajaks omakorda kaasa sellise olukorra väljakujunemisele, mil loobusime täielikult lapse kohustuslikest lõunaunedest nii vabadel päevadel kui ka lasteaia päevadel. Mis omakorda on viinud selleni, et laps on saavutanud kontakti oma une tegeliku vajadusega, kadunud on igasugune vajadus protestida ja õhtune uinumine on muutunud elu loomulikuks osaks, mida laps väga sageli koguni ise juhib. Ja seda ka meeleolukatel valgetel suveõhtutel, mil suurem osa maailmast on kuulutanud välja protesti magamise vajalikkuse vastu, on temal säilinud kontakt oma füüsilise keha võimekuse ja vajadustega. Ja ei olegi enam üldse erakordne see, et laps läheb rõõmuga õhtul kella kaheksa ajal magama ja ärkab hommikul just siis kui uni on täis magatud. Ja samas ei ole lapsel probleem ärkvel püsida ka pikemalt, mis aga garanteerib üldjuhul selle, et järgmisel hommikul ta lihtsalt magab pikemalt, just nii kaua kuni tema unevajadus on rahuldatud - suurusjärgus 10-12 tundi.

Kogesin väga ilmekalt seda, kuidas muutes iseennast, ehk oma suhtumist – muutus pärast seda ka kogu minu maailm! Veendusin, et elu siiski on võimeline toimima ja edenema igasuguses olemasolevas hetkes, ilma vajaduseta oodata „paremate tingimuste saabumist“. Sain aru, et lapsed ei protesti mitte une ja magamise vastu, vaid meie suhtumise ja meie ebaõiglaste nõudmiste ja ootuste vastu nende suhtes, meie alateadliku harjumuse vastu panna neile vastutus iseenda kannatuste eest.  Kuidas saakski laps iseenda olemuse ja vajadustega kontaktis püsida, kui teda ümbritseb pidevalt vastuoluline õhustik, mis kõigub "ma armastan sind nii väga" ja "ma ei saa oma elu elada seni, kuni sina mu elus koormaks oled"  alatooni vahel - olgugi kui see toimub väga peidetult sügaval lapsevanema südamepõhjas, tajub laps seda vahetult ja elavalt. 

Mina sain oma teekonnal küll palju tuge PC tehnikatest, mis on muutunud minu igapäevaelu lahutamatuks osaks, aga kõige olulisem samm kogu protsessis oli siiski olukorra enda teadvustamisel ja sellele järgnenud otsusel hakata asju senisest teisiti tegema. 

Olukorra teadvustamine isikliku vastutuse vaatenurgast võimaldab vaadata väliste ja pinnapealsete "sümptomite" taha, leida üles olukorra juurpõhjus ja asuda muutuseid ellu viima sellest tasandist alates - olgu siis tegelikeks abivahenditeks sellel teekonnal mistahes igale inimesele endale tuttavad ja kättesaadavad meetodid või tehnikad.