Enam kui 15-aasta tagusest kogemusest teatsin, et just viimane rada on kõige suuremat füüsilist jõudu nõudev väljakutse. Kui ma juba neljandal rajal oma tänase sportliku vormi juures kohati pidin tunnistama, et ettevõtmine omajagu väsitav on, siis viimase raja vahelejätmine tundus üha ahvatlevam plaan.

Tavaliselt kipun just mina olema see, kes “täpselt teab” kuidas mingis olukorras asjadesse suhtuda ja juhendab inimesi olukordadesse positiivselt suhtuma ning enesesse uskuma. Tütre suust kuulduna tabasid need motiveerivad sõnad mind aga ootamatult. Olin sattunud täpselt vastupidisesse olukorda kui see, millega ma tavaliselt harjunud olin.

Ronimist jätkates vaatasin enda sisse ja hindasin oma jõuvarusid ühtäkki hoopis teisest vaatenurgast. Olukord, kus lihastes annab järjest enam tunda väsimus, ronimisülesannete raskusaste muutumas üha keerukamaks ja turnimiskõrgused ammu juba suuremad, kui seda on minu kõrgusekartuse mugavustsoon, tõi mind paratamatult üha enam teadvele olemasolevast hetkest. 

Märkasin, kuidas iga järgmise rajalõigu läbimine algas sellisse pisikese sisemise otsuse langetamisega, et “ma teen selle ära ja ma saan sellega hakkama.” Tundsin kohe, kuidas õnnestumisele keskendumine aitas kogu tähelepanu tuua olemasolevasse hetke, mis omakorda võimaldas paremini hoida tasakaalu, liikuda osavalt edasi ja koguni suurendas tegevuse elluviimiseks vajalikke jõuvarusid. Ma tundsin ära, et keskendudes tegevusele endale ja mitte niipalju vabanduste ja põhjenduste otsimisele, olen ma tegelikult võimeline küll raja lõpuni läbima.

Teise asjana sain seal kõrgel turnides aru, et kui mina praegu alla annan ja loobun, võtab ka mu teismeline tütar sellest päevast kaasa eeskuju, et kui asjad raskeks lähevad, on lihtsam lihtsalt pooleli jätta. Kaalukausi teisel poolel on mul aga võimalus lüüa kaasa meie ühises ettevõtmises võiduka lõpuni ja jagada temaga koos rõõmu saavutatud eesmärgi üle.

Viies rada oli veel palju raskem, kui ma seda mäletasin, aga me võtsimegi selle ette – kumbki omas tempos, üks rajalõik korraga, alustades otse mööda köisredelit kõrgele puu otsa ronimisega ja lõpetades köiest kinni hoides platformilt alla hüppamisega, et mööda köit nagu Tarzan lennelda puude vahele kinnitatud võrkseinale ja seda mööda uuesti puu otsa järgmisele platformile turnida. Ma otsustasin, et saan sellega hakkama ja vastutasuks sain kogeda: “Otsustades, et ma saan saan hakkama, MA SAANGI HAKKAMA!”

Järgmisel hommikul seda sama teismelist kooli sõidutades märkasin kuidas koolile lähenedes ta sügavalt sisse ja välja hingas ning lausus: “Nüüd on vaja kuidagi reedeni üle elada!” Ja siis meenus mulle tema enda eelmisel päeval lausutud sõnad.

Tõlkides eelmise päeva kogemuse tänasesse olukorda, pöörasin tema tähelepanu sellele, et kui ta keskendub “vaja üle elada” suhtumisele, siis viis järgmist koolipäeva saavadki olema “vaevalised üleelamised.” Samal ajal kui eelhäälestus: “Huvitav mida põnevat ja kasulikku ma sellel nädalal koolis teada saan?” võiks võimaldada hoopiski erineva koolinädala kujunemist. Millele ta ise valib keskenduda, siis just selliseks tema nädal ka kujundeb.

Inspireerituna nendest kahest asetleidnud situatsioonist, hakkasin sellest hommikust edasi veelgi enam märkama ka iseenda elus neid hetki, kus sisseharjunud kombe kohaselt loon juba ette endale ebaõnnestumist või läbielamist selle asemel, et luua kordaminekut ja rahulolu.

Kõige olulisemana andis see kogemus mulle aga eelkõige ühenduse kindla teadmisega, et mul on alati võimalus otsustada eesootavas olukorras valida õnnestumine ja areng. Mina ise olen see, kes teeb valiku ja jõud, mis otsusega langetamisega kaasneb, toetab mind sellest parima võimaliku saavutamisel.

"Nii hea on jälle päriselt elus olla," tabasin ma end äratundmiselt reedesel pärastlõunal, kui tegin esimesi lumelauaga laskumisi Vimka mäepargis. 

Raske on täpselt defineerida hetke, mil ma loobusin oma "elu elamast," aga ometigi on "elutus" hiilinud mulle ligi salamisi pika aja jooksul väikeste sammude kaupa.... kuni ühel päeval oli minu elu normaalsuseks kujunenud see, et „kunagi varem sain ma oma elu elada“ ja „kunagi tulevikus hakkan ma kindlasti oma elu elama,“ aga lihtsalt just praegu on see määramatu aeg, mil mul ei ole vabadust teha neid asju, mis minu jaoks olulised on. Ja nii märkamatult ongi möödunud aasta aasta järel selles häguses määramatus argielulises sagimises, kus ma koguaeg nagu teen lõputuna näivaid tegevusi ja samas pole nagu mitte millekski aega. Justkui väljapääsmatu nõiaring.

Enne mäest laskumist vaatasin lumist laskumist ja samal ajal kui minu kopsud täitusid kosutava karge ja värske õhuga esitasin endale küsimuse: „Mis ikkagi on see kergus minu hinges täna, mis annab kõigele elususe ja mis täpsemalt on täna teisiti kui oli varasemalt?"

Tahaks vahest lihtsalt olla … olla kohal olemasolevas hetkes … aga … vaja on töö valmis saada, vaja on rohkem raha teenida, vaja on lapsele lasteaeda järele jõuda, vaja on söök valmis teha, päeva aktiivsusnorm on vaja täis teha, tervislikumalt toituma on vaja hakata, ja siis … , ja siis … , ja siis … . Kui oma elu laias plaanis vaadata, siis seda hetke, mil saaks nagu lihtsalt olla … seda hetke sageli ei paista kusagilt. Alati on vaja justkui midagi veel teha või saavutada enne, kui saab hetkes kohal olla. Mis asi see hetkes kohalolemine siis üldse ongi või milleks see kasulik või vajalik on?

...

On justkui üks maailm ja on justkui üks „mina“, kes ma seda maailma vaatan ja selles toimetan. Või kas on kõik ikka nii lihtne? Pealiskaudselt vaadates ei tundu ehk nendel kahe fotol kajastatud ilme vahel just kuigi olulist erinevust olevat, kuid teemasse süvenedes ilmneb üks väga suur ja oluline erinevus, mis muudab väga paljutki.

Ühel septembri alguse õhtupoolikul kui olime perega rannas päikeseloojangut nautimas, tekkis mul vaate ilust lummatuna idee endast ka mõned naeratuse fotod teha, mida saaks mõne tulevase artikli illustreerimiseks kasutada. Nii nagu haigutamine on nakkav, on seda ka siiras naeratus. Ja just sellel põhjusel olen seljatanud enda vastumeelsuse selfide tegemise vastu ja olen hakanud endast naeratavaid pilte tegema ja neid oma artiklite illustreerimiseks kasutama, et seeläbi maailma rõõmu ja heatahtlikkust puistada. Nii ka sellel õhtupoolikul. Pildistamise hetkel olin ma täielikult teadvel iseenda teadvelolekust ja täielikult olemasolevas hetkes ja tegevuses kohalolev ning kontaktis publiku, ehk kõigi lugejatega. Mida ma aga sellel hetkel ettegi ei osanud näha oli, et justnimelt sellest samast pildistamisest endast areneb välja sündmuste ahel, mis tulevase artikli sisu loob.

Kõigest mõni päev pärast Jaanipäeva, suviselt päikeselisel õhtupoolikul, umbes kell pool üheksa  tuli üsna tavapärasel moel minu juurde minu nelja ja poole aastane tütar ja teatas otsustavalt, et soovib nüüd tuttu minema hakata. Isegi hambad oli tal selleks hetkeks juba pestud. Minu rolliks jäi vaid lugeda talle õhtujutt, lasta tuli kustu, tekk peale ja tema kõrval und oodata. Mõni hetk pärast tule kustutamist lausus laps malbel häälel: „Magamine on nii mõnus!“ sulges õndsa naeratuse saatel silmad ja kõigest mõni hetk hiljem laps juba magaski sügavalt. Kogu protsess võttis 10-15 minutit.

Vaatasin sügavalt magavat last ja järku aktiveerus mu mälus meenutus hoopiski vastupidisest olukorrast ajas umbes kaks aastat tagasi. Silme eest jooksis läbi stseen, kus ma kärutan kahe ja poole aastast last konarlikul metsateel ja ainus mõte mu peas on: „Jääks ta nüüd ometi magama ja saaks ma ometi veidigi rahu, et enda jaoks olulistele asjadele keskenduda!“

Juuni esimesel nädalavahetusel tuli minu elus ette hetk, mil sain 48 tundi järjest olla täiesti üksi kodus olla. Oli vaid mina ja olemine. Reede õhtul tegin teadliku otsuse, et kogu järgneva nädalavahetuse jooksul kuni pühapäeva pärastlõunani ma ei räägi mitte ühtegi sõna mitte ühegi inimesega ja igal võimalusel vaigistan ka kõik pähetulevad mõtted. Et ma saaks märgata ja kuulda vaikust ennast.

Laupäeva hommikul matkasin taaskord Haabneeme randa Viimsis ja istusin liivale, näoga mere poole. Istusin ja vaatasin merd ja ühel hetkel taipasin, et see mida ma näen on täielik tuulevaikus. 
...

 Hommikust hommikusse vaatan, märkan ja mõtlen, et no mis jõud see ometi on, mis paneb mind pärast äratuskella helina kõlamist endale "jõude olemise" aega juurde kauplema. Küll lükkad kella kümme minutit edasi, või paned selle üldse kinni, aga tõmbad teki üle pea ja pomised: "Ma kohe varsti ärkan." Sama juhtub tihti ka siis, kui sa isegi ei kasuta äratuskella sel päeval ja hommikul, aga pärast seda kui justkui oled ärganud, siis ikka hakkad universumilt edasi pikutamiseks lisaaega kauplema - paned silmad tagasi kinni, pea padjale ja oled seal pikali edasi - une ja ärkveloleku vahepealses seisundis - laetud teadmisest, et peaks ärkama, aga samal ajal veenad iseennast ja maailma, et ta sul edasi magada laseks.    

Täna hommikul märkasin ma ärgates aga midagi väga huvitavat. 

Ajal, mil me ei ürita oma elu kohandada ühegi lähisuhetega, vaid lihtsalt tegeleme elu elamisega, kujuneb meil välja teatud eluviis – me teame, mis meile meeldib ja mis ei meeldi, teeme asju vaba valiku alusel ja võtame vastutuse ka oma mitte kõige populaarsemate valikute eest. Me teeme ise valiku surfama minekuks, kinno minekuks, sõbra poole õlut jooma minekuks, sõbrannaga kohvikusse minekuks, metsa jalutama minekuks, kodu koristamiseks, või mitte koristamiseks, raamatu lugemiseks, magamiseks või ärkamiseks, teleka või telefoni ees zombistumiseks jpms. Me teame ja tunnistame, et oleme oma valiku ise teinud.

Siis tuleb meie ellu keegi eriline inimene ...

Oli aprilli keskpaik, pealtnäha täiesti tavaline laupäevane päev. Olin jäänud nelja-aastase tütrega kahekesi koju. Ülejäänud neli pereliiget olid kodust eemal veel vähemalt kolmeks järgnevaks päevaks. Ühel hetkel turgatas mul idee, et võiks ehk teha ahjutäie kaneelisaiu ja leida võimalus neid ka ülejäänud perele saata. Lihtsalt, et selline vahva üllatusmoment tekitada!

Nii kui mõte tuli, kutsusin tütre appi ja asusime tegutsema. Ligikaudu pool tundi hiljem, sel ajal kui tainas toas kerkis ja mina hoopiski juba lapsega õues liivakastiserval istusin ning selle kevade kohta tavatult sooja ilma nautisin, sain ma aru, kui lihtsasti selline pealtnäha loogiline asjade käik, idee – otsus – tegutsemine, võib ideealgataja enda poolt saatuslikult saboteeritud saada.

...

Õhtune magamamineku aeg on lastele kui õnnis võimalus oma vanemate täielikuks tähelepanuks. Üks hetk kogu päeva jooksul, mil vanemad on jäägitult huvitatud lastest ja sellest pühast eesmärgist - lapsed magama saada. Lapsed ise omakorda näevad selles neile osaks saanud jäägitus tähelepanus tohutuid võimalusi. Vahendeid valimata on nende ainus eesmärk pikendada maksimumini seda aega, mil vanemate tähelepanu on jäägitult neile suunatud. Tahan pissile, tahan juua, tahan kalli, tahan veel ühte lugu kuulata, kuni dramaatilise: „Maaa eeeeiiii taaahhaaaaa veeeel tutttttuuuu jäääääädaaaa!“-ni välja.

Eile õhtune uinumine meie kodus algas pealtnäha ideaalselt. Minu 4-aastane tütar tuli ise ja otsis mind üles, et teatada oma soovist nüüd tuttu hakata minema...