Väljend „elu on lill“ on üksjagu populaarseks muutunud ja omab igale inimesele personaalset tähendust. Minu, Kristi Dela China, jaoks sümboliseerib see juba oma viisteist aastat eelkõige seda, et:

„Ükskõik kui palju asju sinu elus parasjagu ükskõik kui halvasti võib olla, siis parima tahtmise korral võib igapäevaelu suures pildis alati leida ka midagi, millest sügavat rõõmu tunda ja mille üle elus tänulik olla. Tuleb vaid õppida seda märkama!“ 

Kui elu keerdkäigud on minu optimismi püsivust ja taluvuse piiride kriitilist murdepunkti ikka ja jälle testimas käinud, siis alati on vankumatult justnimelt sisemine rõõm ja tänulikkus osutunud olulisimaks suunanäitajajaks tagasi valguse kätte viiva teeotsa ülesleidmisel. Tänaseks olen saavutanud suhteliselt püsiva rõõmsameelsuse ja lõppematu tänulikkuse igas hetkes ja tegevuses oma elus just sellisena nagu need hetked ja tegevused ilmnevad.  

Kannustatuna soovist inspireerida üha rohkemaid inimesi ammutama rõõmu elu olulistest pisidetailidest, olen otsustanud postitada naeratuse saatel eluonlill.ee leheküljel teadlikult märgatud rõõmu hetki oma elust just siis kui need ilmnevad või tekib inspiratsioon mõni mineviku hetk avaldada.

Siiras naeratus külvab rõõmu seemned kõikjale enda ümber ja võimaldab heatahtlikusel valla pääseda.  

Selleks, et positiivsuse ja heatahtlikkuse "viirus" saaks kogukondlikult levida ja kasvada, on võimalus liituda Facebooki lehega ja täiendada positiivsusest laetud infopanka kas naerusuiste fotodega iseendist või tekstina kirjutatud rõõmsate avastuste ja äratundmistega iseenda elust.   

Elu hetk: kui sa ei ole päikese käes, siis kompad hämaruses 


Esmaspäeva hommikul, lasteaiast tagasi kodupoole jalutades, märkasin ühel hetkel kõrgemal puude latvades eredat päikesekiirgust. Sama ilmekalt märkasin kohe, et see koht kus mina kõndisin, on oluliselt hämaram ja süngem. Ja siis justkui sähvatas mulle väga teravalt äratundmine, et just see ongi minuga ja minu eluga juhtunud pärast seda, kui loobusin regulaarsetest igapäevastest postitustes siin "rõõmuhetkede" kajastamise blogis.

Järsku nägin väga selgelt, kuidas eelneva kuu aja jooksul ma olingi absoluutselt igal hetkel selles päikesesäras, mis praegu seal eemal puudekohal paistis. See päikespaiste oli muutunud nii püsivaks ja see absoluutselt ei sõltunud reaalsusest minu ümber asetleidvatest asjaoludest. Nüüd aga avastasin... täiesti endalegi märkamatult ja pahaaimamatult, et olen viimastel nädalatel tagasi kuidagi palju hägusamale pinnale sattunud. Kõik on elus justkui normaalne, otseselt halvasti midagi ei ole, aga lihtsalt kuidagi loiuks ja soiguvaks oli kogu minu olemus muutunud. Täpsel nagu siin pildil - iseenesest täitsa normaalne ja kena metsarada, aga samas tajud iga oma keharakuga, et päikesesära on kusagil kaugemal, eemal minust. 

...
Loe lisaks

Elu hetk: vigadest õpitakse

Kui laps ja issi olid oma hüpped batuudil kõik ära teinud, siis esitati väljakutse emmele, et näidaku emme ka mõnda trikki. Sellel samal hetkel meenus mulle väikse tütre kardiautoga sõitmine ja see mälestus, et kui vahetu on laps igas ajahetkes ja kui lihtne on asju läbiviia, kui sind ei ole saatmas kontseptsioon: "Ah, ma vist ei oska!" 
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.

Rõõm saavutusest ja publiku entusiasm, et "oh, see tuleb küll videole saada" viisid aga väga osavalt keskendumise tegevuselt endalt, tegevuse eksponeerimisele. Teine katse lõppes sellega, et saltoring jäi veidi nõrgaks ja maandumine toimus pigem tagumiku peale. Pildil nähaolev kolmas katse jällegi, aga oli juba hoopiski täidetud entusiasmiga, et vot nüüd teen hea hüppe ja maandun ilusti jalgadele. Kogu keskendumine läks "piisava hoo" sisselükkamisele .... hoog saigi hea .... ja rohkemgi kui piisav .... hoog sai nii hea, et jalgade asemel sai maandutud hoopis kõhuli.

Ja siis seal batuudipeal siruli olles, tuli taaskord meelde väike Adrianna, kes muidu nii imeosavalt autoga kurvides manööverdas, et mõnel korral, kui tema tähelepanu autojuhtimiselt  kaamerale lehvitamisele läks, lõppes iga kord kardiraja pehme piirdeserva rammimisega. Sain aru, et oleksin võinud ka tema vigadest õppida, aga pidin ikka ise ka sellesse lõksu langema ja oma vitsad ise kätte saama. Viga polnud see, et ma proovisin, vaid see, et lasin tähelepanu juhtida kõrvalistele asjadele ja ei hoidnud tähelepanu põhitegevuse enda juures

Usun, et see õppetund oli piisavalt ilmekas ja edaspidiseks üsna meeldejääv :) .... hoolimata mõningatest saadud kriimudest, oli see siiski eriline ja väärtuslik kogemus, mis endas palju äratundmisi sisaldas. 
Loe lisaks

33. Nädal 19.08-26.08.2020


Märkamatult on möödunud juba üle nädala aja viimasest postitusest. Asi pole mitte selles, et oleksin unustanud eriliste hetkede märkamise. Pigem vastupidi. Olen hoopis märganud, et iga hetk on sama eriline, kui iga teine hetk - hoolimata sellest, kas sündmused selles ajahetkes on tavatähenduses head või mitte nii head, soovitud või mitte nii soovitud. Ja samal ajal kuidagi tundub, et iga päev kirjutada sellest, et iga hetk minu elus on läbi ja lõhki eriline, tundub kuidagi iseenda pidev kordamine ja ma saan aru, et see võib tasapisi ka kõige lojaalsema lugeja jaoks ennast ammendama hakata. Olen otsustanud loobuda igapäevastest nummerdatud postitustest ja jätkan analoogse sisuga postitustega mõnevõrra vabamas formaadis vastavalt sellele, kuidas hetked ennast ajas ise teemade kaupa ilmutavad ja mille puhul tunnen ära, et need võiksid ka teiste jaoks inspireerivad või meelelahutuslikud olla. :)

Viimase nädala jooksul olen eelkõige olnud läbi ja lõhki tänulik, et ajal, mil meie kodus toimub pikale veninud remont, on mul perega olnud võimalus tunda endid koduselt Lilleoru kogukonnas ja ärgata igal hommikul ümbritsetuna võimsatest loodusjõududest.  
Loe lisaks

32. Teisipäev 18.08.2020


Jälle tagasi Kurepalus ja seekord sõbranna pool koos oma lapsega tema last hoidmas ja lõbustamas. Erilise hetke pakkus mulle täna äratundmine, et kui lihtne on lihtsatest asjadest ja tegevustest täit rahulolu tunda ja kui lihtne on hetkesolemisest rõõmu tunda, kui mõtetes ei ketra pidevalt teemad, mis tegelikult olemasoleva hetke juurde ei kuulu.  Jah, muidugi on alati asju, mis tegemist vajavad ja justkui väga olulised on. Aga kui neid sel hetkel ei tee, siis pole ju ka mingit kasu nendest mõelda või nende üle muretseda ega ka arutleda kuidas neid kord tegema hakatakse. 
Loe lisaks

31. Esmaspäev 17.08.2020


See pühapäeva õhtune päikeseloojang Eestimaa teedel punktist A läbi punkti C  punkti B kulgedes tõi endaga kaasa teadveloleku maagia. Maagia, mis  kestis läbi terve esmaspäevase päeva. Pühapäeva õhtust esmaspäeva õhtuni oli kui üks äärmiselt vaheldusrikas hetk, mis kestis kui terve igaviku.  
Loe lisaks

30. Pühapäev 16.08.2020


Pühapäeval nägin ja kogesin taaskord, kui vahetud on lapsed ja läbi kontseptsioonide puudumise, kui kiiresti on nad võimelised uusi asju õppima ja oma tegevuses tõeliselt osavaks saama. 
Uue tegevusega kokkupuutudes, last ei sega mõtted nagu et "äkki ma ei saa hakkama," "äkki ma ei oska" jms. Laps saab teada olulise alginfo - auto käimapanek, käiguvahetus ja pedaalide tähendus. Ja juba asubki harjutama. Esimesed sammud ettevaatlikumalt ja kogemuse kasvades järjest julgemalt. Seda oli nii tore kõrvalt vaadata, kui samm sammult ja täielikult igas hetkes kohal olles laps uut tegevust tundma õppis ja kui kiiresti areng muudkui edenes. Oli ainult kohaolek ja puudusid sissejuurdunud mõttemustreid, mis edenemist takistaksid. 

Lapsed on minu jaoks parimad  igas hetkes teadveloleku ja kohaloleku meeldetuletajad. 
Loe lisaks

29. Laupäev 15.08.2020


Üheltpoolt olen juba esmaspäevast saadik olnud justkui kodutu (seoses remondiga) ja teiselt poolt on see loonud võimaluse ja vajaduse taastada ja hoida kontakti teiste koduste paikadega. Tartu lähistel Kurepalus olev mõnus energia on mind alati kõnetanud ja maandanud. Nii ka seekord. Olen ikka ja alati tänulik ja rõõmus, kui mul tekib võimalus siin aega veeta. 

Kurepalu järveäärne. Koht, kus lapse ja noorukina on palju rõõmsaid hetki asetleidnud, aga ka rasketel hetkel palju rahu ja maandatust pakkunud hetki. Täna aga on lihtsalt hea siin olla ja olustikku nautida ühiselt koos meie poolekoosseisulise perega.  

Loe lisaks

28. Reede 14.08.2020


Sama ootamatult nagu tuli minu ellu 2016. aastal Viimsisse kolimine, sama ootamatult jõudis minu ellu sama aasta suvel Kadriours tegutsev Gaia kool. Ma lihtsalt kuidagi ei kohanenud mõttega, et minu siis teise klassi minev laps hakkaks üheks mutrikeseks suures Viimsi monstrumkoolis. Otseselt nagu tugevat ja karjuvat vastumeelsust polnud, aga oli selline vaikne hääleke, mis muudkui sosistas rahumeelselt, et on ka teisi võimalusi. Kuni saingi mingil hetkel mitmete asjaolude kokkulangevuse tulemusena teadlikuks Gaia koolist. Kogukonna toimimispõhimõtteid järgiv haridusasutus, milles on võrdselt tähtsad lapse edenemine õppetegvuses, kui ka lapse vaimne tervis, lapse individuaalsuse väljaarenemine, aga ka loodus- ja keskkond meie ümber ja pärismuskultuur. Õppetegevused väikestes klassides võimaldavad integreerida õpikutarkused rikkalike praktiliste tegeliku elu kogemustega.

Kohe algusest peale on laps tundnud ennast koolis väga koduselt ja hoitult. Samuti on lapsevanemad väga tihedalt integreeritud kooliellu ja koolimajja sattudes pole kunagi tunnet, et oleksid kellelegi tüliks, või et oled kusagil üleliigne. Kogukonna tunde tugevusest sain eriti tugevalt aru, kui pärast ühte aastat kooliskäimist, oli minu „ma kategooriliselt keeldun ilma emmeta kuhugi ööbima jäämast“ suhtumisega lapsest saanud plikatirts, kes silmagi pilgutamata teatas, et on valmis ilma minuta kooliga minema 3-päevasele bussiekskursioonile, mis sisaldas telkides ööbimist (öiste temperatuuridega sel ajal ca 5 kraadi). Lihtsalt nii suurt turvatunnet pakkus talle koolis tajutud kogukonnaühtsus. Laps on saanud endale nagu ühe täiendava suguvõsa, mille keskel ta end turvaliselt tunneb. 

....

Loe lisaks

27. Neljapäev 13.08.2020


Ütlemine: "Sa saad kõik, millest loobud" ilmutas täna minu jaoks täiesti ootamatult ennast. Esimese asjana pean selgitama, et olen viimasel ajal ekstra suurt tähelepanu pööranud  sellele, kuidas jääda igas esilekerkivas olukorras algusest lõpuni heatahtlikuks ... ka siis kui lõpptulemus ei ole ehk mulle endale kõige meelepärasem.
Aga olukord ise siis oli selline, et vanemal tütrel üks laager just eelmisel päeval lõppes ja järgmisel päeval oli algamas uus laager ja minul nende kahe ürituse vahel kindel plaan kõik pesu puhtaks pesta.
Alustasin siis kipsis käega lapsega läbirääkimisi tema hetkel jalas olevate dressipükste pesumasinasse panekuks. Kipsis olevast käest tingitud ebamugavusest riietumisel keeldus laps kategooriliselt ükskõik millisest teisest paarist pükstest. Proovisin siis heatahtlikult ja sõbralikult mitu erinevat varianti välja pakkuda ja lihtsalt palusin ilusti, aga ei ... jäi endale kindlaks ja väitis, et need püksid ongi täitsa puhtad ja ei vaja pesu. Lõpuks loobusin, aktsepteerisin arusaavalt ja sõbralikult tema soovi ja loobusin enda kindlameelsest tahtmisest ka need riided ärapesta ja liikusin oma toimetamisega juba edasi. 
Hakkasin siis just pesumasinat tööle panema, kui järsku ilmusid minu kätte need samad kõnealused dressipüksid, et saaksin need koos ülejäänud pesuga masinasse panna. Laps oli siiski leidnud kapist meelepärase alternatiivse sobiva riietuse ja võimaldas mul teha talle seda hea, mida mina nii kangesti vajalikuks pidasin teha. 
See oli täpselt selline ilmekas näide, kus ma juba nagu olin selle pükste teemast juba täiesti loobunud ja justkui unustanud ja rahu sõlminud...  ja siis järsku lahenes lõpuks ikka kõik täpset nii nagu kõige õigem oli. "Saad kõik, millest loobud," lause meenus mulle hetke võlu märgates.   
Loe lisaks

26. Kolmapäev 12.08.2020


Igal päeval blogipostitust kirjutama hakates tahaks kangesti alustada seda lausega, et „Kogu tänane päev on algusest lõpuni eriline olnud ja väga raske on ühte hetke teistest rohkem eraldi esile tõsta.“

Siiani olen selle lause alati ärakustutanud või kirjutamata jätnud, kuna see kõlab nii klišeena. Aga ilma liialdamata just nii ongi, et iga hetk on oma universaalsuses sama eriline, kui iga järgmine hetk ja tunnen seda erilisust igas hetkes iga oma keha rakuga. See pole reklaamtekst vaid tegelikkus minu argielus.

Kolmapäev kogu terviklikkuses oli veel omamoodi eriline selles mõttes, et pika aja jooksul oli see üks selline erandlik päev, mis algas äratusega kell 3:50 ja kogu päeva jooksul kulgesin oma tegemisest täiesti iseseisvalt kuni õhtul kella 18-neni, ilma vajaduseta vastutada ühegi teise inimese toitu, päevakava või meelelahutuse eest.

Suurusjärgus kella kuueks õhtul jõudsin Seppami tallu, kuhu olin eelnevalt esmaspäeva hommikul viinud pere kolm vanemat plikatirtsu kolmeks päevaks loomade keskele laarisse maaelu nautima. Laagrist sain kaasa küll ainult ühe lapse, kellega koos võtsime suuna Tartu suunal, kus oli eelmisest õhtust alates viibimas pere noorim laps. Ülejäänud lapsed suundusid Tallinna poole. Pärast seda kui laps oli mind tund aega kättpidi ühe looma juurest teise juurde talitanud ja kõigi nimesid tutvustanud, asusime teele. Laps, kes oli kolm päeva nutisedmete vabas laagris viibinud, kapseldus 2,5-tunnisele teekonnale asudes üsna kiirelt oma nutimaailma tagasi.... kuni .... oli saabunud juba õhtupimedus, kui järsku tuli tagapingilt rahulolematu nurin, et telefoni aku olevat tühjaks saanud. Läks veel mõni hetk edasi, kui laps järsku järjest laagrielust erinevaid lugusid rääkima hakkas. ..... siis ühel hetkel last kuulates ja seda hetke märkates tajusin, kui tore on see vahetu jutustamine ja muljetamine on ja laususin ka lapsele tunnustavalt: „Tead, mul on nii hea meel et su telefonil aku tühjaks sai! Lihtsalt nii tore on sinu laagrimuljeid kuulata ja kogeda seda, et sul on aega ja viitsimist rääkida ja hetkes kohal olla!“

Ma absoluutselt saanu aru, et jõuga käestvõetud nutiseadmed ja karmid piirangud igapäevaelus otseselt probleemi ei lähenda, kuna asendavad nutikapseldumise pahameele ja ohvrirolliga. Aga ehk võibki just nutivabalt asetleidnud eriliste hetkede tunnustamine ja märkamine ja nendes kohal olemine ka vanemate endi poolt motiveerida ka lapsi märkama päris elu erilisust võrrelduna selle kunstliku virtuaalmaailma ebareaalsusega.




Loe lisaks