Väljend „elu on lill“  sümboliseerib siinses kontekstis  eelkõige põhimõtet:

„Ükskõik kui palju asju elus parasjagu ükskõik kui halvasti paistab olevat, siis parima tahtmise korral võib igapäeva elu suures pildis ikka ja alati leida ka midagi head, millest sügavat rõõmu tunda ja mille üle elus tänulik olla.  

Millega oma elu väetad, kuidas tema eest hoolitsed ja millise kasvupinnase oled valinud - sellele vastavalt elu kas vohab ja õitseb või kiratseb ja närbub.   

Eluonlill.ee lehel on artiklid ja blogipostitused teemadel:

Elu hetked - tänulikkuse märkamise hetked elu igapäevast
Elu küsimused  - elu suured ja tähtsad küsimused ja vastused nii, nagu need ennast tänaseks minule avaldanud on
Elu lapsed - mõtted ja märkamised laps olemisest ja laste ning vanemate omavahelise suhte nüanssidest
Elu inimesed - lood positiivsetest mind inspireerinud inimestest 
"Minu Filipiinid" - raamatus mainitud videod, pildid ja täiendavad postitused hilisemast perioodist. 

Esilehel näeb kõige värskemaid postitusi sõltumata rubriigist, mille alla nad kuuluvad . Spetsiifilisema rubriigi kõikide artiklite vaatamiseks vali ülevalt menüüst vastav eelistus. 

Liitudes meie FB lehega, oled alati kursis uute artiklite lisandumisest

Elu küsimus: Milleks meile tänulikkus?


Ikka ja jälle rõhutatakse, et kõige õigem tegu on see, mille puhul sina tegijana midagi vastu ei oota. Aga ka teise inimese tänulikkus on ju „vastukaup,“ kui sellega kaasneb Sinu enda heaolu tunne. Sa tegid midagi ja said vastu healolu. Aga mis siis ikkagi on see isetu tegu, mis midagi vastu saada ei looda?

Ja teiselt poolt jällegi tuletatakse sageli meelde, et ole tänulik selle üle, mis sul ja sinu ümber on ja mis sinu heaks on tehtud! Milleks siis see tänulikkus, kui igaühe teod peaksid olema tehtud isetult?

Olen neid kaht esmapilgul vastuolulist teemat mõnda aega uurinud ja vaadelnud väga erinevates elu olukordades ja minu kogemustes on praeguseks välja joonistunud 3 olulist avastust:


Loe lisaks

Elu hetk: Meenutades hetke, mis andis mu elule uue kursi 


Vaadates täna kauget silmapiiri Haabneeme rannas, meenus mulle sarnane vaatepilt tuulisest ja sombusest lumetust ilmast 2020. aasta esimesel päeval. See oli ootamatu päev, mis väga huvitavalt moel andis mulle väga sügava eesmärgi eesootavaks aastaks ja ilmselt uue suuna kogu eluks.   

Pärast seda, kui olin tund aega jalutanud, teine tund aega merd ja kauget silmapiiri vaadanud ja lademetes mind häirivaid ebameeldivaid emotsioone ja mõtteid vabastanud ja hakkasin juba tagasi kodupoole jalutama, kui  märkasin silmanurgast ühe rannas oleva riietuskabiini peal plakatit:
Loe lisaks

Elu hetk: argielu pisikesed rõõmud


Olen lõpmata rõõmus ja tänulik toimeka abilise üle meie kodus! Lisaks sellele, et ma robottolmuimejale endale teda tööle saates iga päev tänulikult naeratan, saavad ka mu pereliikmed veelgi rohkema rõõmu ja naeratuste osaliseks, kuna mul lihtsalt on rohkem vaba aega ja energiat neid märgata ja nendega koos olla. 

Loe lisaks

Elu hetk: kui sa ei ole päikese käes, siis kompad hämaruses 


Esmaspäeva hommikul, lasteaiast tagasi kodupoole jalutades, märkasin ühel hetkel kõrgemal puude latvades eredat päikesekiirgust. Sama ilmekalt märkasin kohe, et see koht kus mina kõndisin, on oluliselt hämaram ja süngem. Ja siis justkui sähvatas mulle väga teravalt äratundmine, et just see ongi minuga ja minu eluga juhtunud pärast seda, kui loobusin regulaarsetest igapäevastest postitustes siin "rõõmuhetkede" kajastamise blogis.

Järsku nägin väga selgelt, kuidas eelneva kuu aja jooksul ma olingi absoluutselt igal hetkel selles päikesesäras, mis praegu seal eemal puudekohal paistis. See päikespaiste oli muutunud nii püsivaks ja see absoluutselt ei sõltunud reaalsusest minu ümber asetleidvatest asjaoludest. Nüüd aga avastasin... täiesti endalegi märkamatult ja pahaaimamatult, et olen viimastel nädalatel tagasi kuidagi palju hägusamale pinnale sattunud. Kõik on elus justkui normaalne, otseselt halvasti midagi ei ole, aga lihtsalt kuidagi loiuks ja soiguvaks oli kogu minu olemus muutunud. Täpsel nagu siin pildil - iseenesest täitsa normaalne ja kena metsarada, aga samas tajud iga oma keharakuga, et päikesesära on kusagil kaugemal, eemal minust. 

...
Loe lisaks

Elu hetk: vigadest õpitakse

Kui laps ja issi olid oma hüpped batuudil kõik ära teinud, siis esitati väljakutse emmele, et näidaku emme ka mõnda trikki. Sellel samal hetkel meenus mulle väikse tütre kardiautoga sõitmine ja see mälestus, et kui vahetu on laps igas ajahetkes ja kui lihtne on asju läbiviia, kui sind ei ole saatmas kontseptsioon: "Ah, ma vist ei oska!" 
Otsustasin siis ikka kohe saltoga proovida. Lülitasin siis kõik mõtted välja seoses kõigega, mis võiks valesti minna või mis oleks mulle öelnud, et äkki ma ikka ei oska, viisin kogu oma tähelepanu ja keskendumise läbiviidavale tegevusele ja esimene katse tuli ka mulle endale üllatuslikult väga hästi välja.

Rõõm saavutusest ja publiku entusiasm, et "oh, see tuleb küll videole saada" viisid aga väga osavalt keskendumise tegevuselt endalt, tegevuse eksponeerimisele. Teine katse lõppes sellega, et saltoring jäi veidi nõrgaks ja maandumine toimus pigem tagumiku peale. Pildil nähaolev kolmas katse jällegi, aga oli juba hoopiski täidetud entusiasmiga, et vot nüüd teen hea hüppe ja maandun ilusti jalgadele. Kogu keskendumine läks "piisava hoo" sisselükkamisele .... hoog saigi hea .... ja rohkemgi kui piisav .... hoog sai nii hea, et jalgade asemel sai maandutud hoopis kõhuli.

Ja siis seal batuudipeal siruli olles, tuli taaskord meelde väike Adrianna, kes muidu nii imeosavalt autoga kurvides manööverdas, et mõnel korral, kui tema tähelepanu autojuhtimiselt  kaamerale lehvitamisele läks, lõppes iga kord kardiraja pehme piirdeserva rammimisega. Sain aru, et oleksin võinud ka tema vigadest õppida, aga pidin ikka ise ka sellesse lõksu langema ja oma vitsad ise kätte saama. Viga polnud see, et ma proovisin, vaid see, et lasin tähelepanu juhtida kõrvalistele asjadele ja ei hoidnud tähelepanu põhitegevuse enda juures

Usun, et see õppetund oli piisavalt ilmekas ja edaspidiseks üsna meeldejääv :) .... hoolimata mõningatest saadud kriimudest, oli see siiski eriline ja väärtuslik kogemus, mis endas palju äratundmisi sisaldas. 
Loe lisaks

33. Nädal 19.08-26.08.2020


Märkamatult on möödunud juba üle nädala aja viimasest postitusest. Asi pole mitte selles, et oleksin unustanud eriliste hetkede märkamise. Pigem vastupidi. Olen hoopis märganud, et iga hetk on sama eriline, kui iga teine hetk - hoolimata sellest, kas sündmused selles ajahetkes on tavatähenduses head või mitte nii head, soovitud või mitte nii soovitud. Ja samal ajal kuidagi tundub, et iga päev kirjutada sellest, et iga hetk minu elus on läbi ja lõhki eriline, tundub kuidagi iseenda pidev kordamine ja ma saan aru, et see võib tasapisi ka kõige lojaalsema lugeja jaoks ennast ammendama hakata. Olen otsustanud loobuda igapäevastest nummerdatud postitustest ja jätkan analoogse sisuga postitustega mõnevõrra vabamas formaadis vastavalt sellele, kuidas hetked ennast ajas ise teemade kaupa ilmutavad ja mille puhul tunnen ära, et need võiksid ka teiste jaoks inspireerivad või meelelahutuslikud olla. :)

Viimase nädala jooksul olen eelkõige olnud läbi ja lõhki tänulik, et ajal, mil meie kodus toimub pikale veninud remont, on mul perega olnud võimalus tunda endid koduselt Lilleoru kogukonnas ja ärgata igal hommikul ümbritsetuna võimsatest loodusjõududest.  
Loe lisaks

Elu hetk: hetkesolemise vägi


Erilise hetke pakkus täna minule kogemuslik äratundmine, et kui  kui mõtetes ei ketra pidevalt teemad, mis tegelikult olemasoleva hetke juurde ei kuulu, võib väikelastega murul ringijooksmine ja pallimäng pakkuda võrdväärselt rahulolu ja rõõmu  kui, et oleks elus just midagi suurt ja tähtsat korda saatnud.

Hetkes olemise vägi on võimas ja kosutav. 

Jah, muidugi on alati asju, mis tegemist vajavad ja justkui väga olulised on. Aga kui neid sel hetkel ei tee, siis pole ju ka mingit kasu nendest mõelda või nende üle muretseda ega ka arutleda kuidas neid kord tegema hakatakse. Seda tehes kaotad võimaluse olla kohal olemasolevas.

Miks kipume me lastega mängides hekseldama läbi töö ja argielu kohustusi ja lõpuks tööle hakates tegeleme etteheidetega iseendile, et vaja oleks leida rohkem aega lastega koosolemiseks. Millise lisakoormuse see igale tegevusele lisab. Rääkimata täiendavast ajakulust. 
Kui olla kohal iga käsiloleva tegevuse juures, pakub iga tegevus paremaid tulemusi ja suuremat rahulolu ja puudub vajadus kahetsusteks või pettumusteks.  
Loe lisaks

31. Esmaspäev 17.08.2020


See pühapäeva õhtune päikeseloojang Eestimaa teedel punktist A läbi punkti C  punkti B kulgedes tõi endaga kaasa teadveloleku maagia. Maagia, mis  kestis läbi terve esmaspäevase päeva. Pühapäeva õhtust esmaspäeva õhtuni oli kui üks äärmiselt vaheldusrikas hetk, mis kestis kui terve igaviku.  
Loe lisaks

30. Pühapäev 16.08.2020


Pühapäeval nägin ja kogesin taaskord, kui vahetud on lapsed ja läbi kontseptsioonide puudumise, kui kiiresti on nad võimelised uusi asju õppima ja oma tegevuses tõeliselt osavaks saama. 
Uue tegevusega kokkupuutudes, last ei sega mõtted nagu et "äkki ma ei saa hakkama," "äkki ma ei oska" jms. Laps saab teada olulise alginfo - auto käimapanek, käiguvahetus ja pedaalide tähendus. Ja juba asubki harjutama. Esimesed sammud ettevaatlikumalt ja kogemuse kasvades järjest julgemalt. Seda oli nii tore kõrvalt vaadata, kui samm sammult ja täielikult igas hetkes kohal olles laps uut tegevust tundma õppis ja kui kiiresti areng muudkui edenes. Oli ainult kohaolek ja puudusid sissejuurdunud mõttemustreid, mis edenemist takistaksid. 

Lapsed on minu jaoks parimad  igas hetkes teadveloleku ja kohaloleku meeldetuletajad. 
Loe lisaks