Elu küsimus: Miks inimestel elus nii paljud ideed elluviimata jäävad?

Oli aprilli keskpaik, pealtnäha täiesti tavaline laupäevane päev. Olin jäänud nelja-aastase tütrega kahekesi koju. Ülejäänud neli pereliiget olid kodust eemal veel vähemalt kolmeks järgnevaks päevaks. Ühel hetkel turgatas mul idee, et võiks ehk teha ahjutäie kaneelisaiu ja leida võimalus neid ka ülejäänud perele saata. Lihtsalt, et selline vahva üllatusmoment tekitada!

Nii kui mõte tuli, kutsusin tütre appi ja asusime tegutsema. Ligikaudu pool tundi hiljem, sel ajal kui tainas toas kerkis ja mina hoopiski juba lapsega õues liivakastiserval istusin ning selle kevade kohta tavatult sooja ilma nautisin, sain ma aru, kui lihtsasti selline pealtnäha loogiline asjade käik, idee – otsus – tegutsemine, võib ideealgataja enda poolt saatuslikult saboteeritud saada.

...

Nägin täpselt, kuidas ma varasemale harjumuspäraseks muutunud käitumismustrile tuginedes oleks idee tekkides väga vabalt võinud idee elluviimise asemel hoopiski esmalt ehk helistada asjaosaliste ja uurida, et kas nad üldse sooviksid kaneelisaiasid, kui ma neid teeksin. Justkui  selle asemel, et iseenda ideed usalda, oleks küsinud maailmalt tagasipeegeldust, et kas see on ikka hea idee.

Teiste hinnangu küsimisest edasi oleks võinud tekkida aga kaks täiesti erinevat stsenaariumit. Esiteks võib ideele tulla tagasilöök. Kaneelisaiade juhtumi puhul võiks esialgse hea idee täielikult energiast tühjaks laadida näiteks kellegi lause „Kas see on ikka hea mõte? Vaata kui palju suhkrut nendes saiades on ja veel nisujahu kah, see küll midagi tervislikku ei ole!“ Ja polekski enam ideest midagi järel. Või juhtub hoopis vastupidine stsenaariumi, kus idee justnimelt suure rõõmuga vastu võetakse ja selle idee elluviimise osas tekib teistel inimestel suur elevus ja ootus.

Mis juhtub siis aga idee endaga, kui see on ühtäkki seotud teiste ootusega? Idee võib sedasi väga lihtsasti muutuda toredast ideesähvatusest millekski kohustuslikuks, mida sinult oodatakse. Ja just täpselt nii salakavalalt võib suurest loomis- ja andmisrõõmust kantud ideest kõigest ühe hetkega saada üks paljudest maailma ees täitmata olevatest kohustustest. See võib muutuda justkui koormaks.

Lõpptulemuseks seisad ühtäkki silmitsi kohustusega see asi ellu viia. Aga energia, mille oleks võinud kohe idee käivitamisse ja elluviimisesse rakendada, on üleni mahalaetud hoopis sellesse heakskiidu otsimise protsessi. Ja nüüd on järel vaid teiste ootus, mis võib mõjuda koormava kohustuslikkusena. Ja projekti tegelikuks elluviimiseks vajalikku energiat tuleb hakata kusagilt uuesti endasse koondama, sest algne idee taga olnud energia sai lõplikult ära kasutatud idee tutvustamiseks. Samuti on kaotatud ka ideest rääkimisele kulutatud aeg, mille käigus ju tegelikult olekski võinud juba pool ideed olla elluviidud. Ja mis juhtub veel siis, kui sa lõpuks ei suudagi leida energiat selle idee tegelikult ära tegemiseks?

***

See taipamine tuli küll kaneelisaiade küpsetamise näitel, aga skänneerides siis põgusalt läbi kogu oma senise elu, nägin väga selgelt, kui tabavalt see muster töötab nii elu edasiviivate suurte ideede kui igapäevaste argieluliste algatuste korral.

Iga sündinud idee on selle tekkimise hetkel laetud selle käivitamiseks tarviliku piisava koguse energiaga. Silme eest jooksid läbi kõik need magamata ööd aegadel, mil värskelt on sähvatanud mõni esmapilgul geniaalne idee, mis justkui peaks elus tehtud saama ja mis on nii suure energiaga laetud, et uni ja väsimus kuidagi löögile ei pääse. Ja samuti on lugu väiksemate argieluliste ideedega. Kõige esimesel hetkel on nendes olemas teatav elujõuline laeng. Selline pidurdavate kahtluste ja kõhkluste vaba hetk.

Liiga tihti aga, selle asemel, et see saabunud energia idee käivitamisse investeerida, hakkab inimene esmalt otsima nii enda seest, kui välismaailmast, kinnitust oma idee väärtuslikkusele. Aga igasugune tegevus, mis ei ole seotud idee praktilise elluviimise või selle praktilise testimisega, lihtsalt hakkab ideega seotud energiat järjest mahalaadima.

Olen palju ennast petnud põhjendusega, et kui ma kellelegi oma ideest räägin, et siis ma justkui annan sellele ideele energiat juurde ja kui olen ideed teistega jaganud, siis võtan ka ise selle elluviimist palju tõsisemalt kuna tean, et ka teised ootavad minult selle elluviimist.  Aga reaalne tegelikkus selle taga on olnud, et ma ei usalda oma ideed piisavalt, et seda ilma maailma poolse kinnituseta elluviima hakata.

Aga absoluutselt ilma igasuguse erandita näen ma nüüd tagantjärele, kuidas edukalt on mul õnnestunud elluviia eelkõige just need ideed ja algatused, mille puhul on ideesähvatusele esmalt järgnenud esimesed konkreetsed sammud antud idee käivitamiseks. Need on pahatihti olnud sellised ideed, kus ma tegelikult juba teadsin ette, et maailm minu ümber ei oska selle idee olulisust ja sügavust minu jaoks näha ja et nende skeptitsism võiks seda ideed õõnestama hakata aga ometi teadsin, et pean seda tegema iseenda jaoks. Ideed, mille puhul nagu polnudki loota heakskiitu, kuna need olid liialt „kastist välja“ ideed.

 Ehk siis, et see algne energeetiline jõud, mis koos ideega tavapäraselt lahvatas, selle investeerisin ma esmajoones otseselt idee käivitamisse, mitte ei maandanud seda ära ideest rääkimisega sellele heakskiidu otsimise eesmärgil. Justkui panin esmalt oma idee seemne viljakasse pinnasesse juba ära, mille tulemusena sai see idee oma juured mulda kinnitada ja hakkas juba vaikselt ise oma elu elama ja täiendavat energiat juurde looma. Ja kui nüüd selles etapis ideed endast väljapoole jagada, oli ta ebasoodsatele välismõjutustele juba oluliselt vähemtundlikum.

Ja positiivse üllatusena on üldjuhul selliste ideede lõpptulemuseks olnud see, et lisaks idee edukale elluviimisele, on need ideed ka lõpuks omamoodi ümbritseva maailma heakskiidu ja tunnustuse pälvinud, koos tõdemusega, et: „Alguses see sinu idee küll väga mõistlik mõte ei tundunud!“

Aga samas pean tõele otsa vaatama, et kuni tänaseni on valdav osa minu isiklikust potentsiaalist tulenevast panusest siia maailma, takerdunud justnimelt ainult ja ainult selle taha, et idee käivitamise asemel, on sisemaailma kahtlustest tulenevalt idee elluviimiseks ettenähtud energia saanud mahalaetud välismaailmast heakskiidu otsimisele ja kümneid, et mitte öelda sadu ideid on jäänud elluviimata.

Igaühel meist on oma individuaalne potentsiaal ja need ideesähvatused mis meil tulevad, võivadki kohati olla nii unikaalsed, et meie kõrval olev maailm ei oskagi neile esimese hooga heakskiitu ja tunnustust pakkuda, kuna just selle konkreetse idee olemus ja sügavus ei ole temani täna jõudnud. Temani jõuavad hoopiski tema potentsiaalist lähtuvad ideed, millest ehk ka sina idee algfaasis päris lõpuni aru ei oska saada. Samal ajal, kui oleks aga  hoopis ette näidata toimiv lõpptulemus või protsess, mis liigub kuhugi suunas, võib välise maailma hinnang selle idee väärtuslikkusele hoopis teistsuguseks osutuda, sest alles siis oskab ta tervikpilti näha ja seda mõista kogu selle olemuses.

Kindlamast kindlam on aga see, et idee elluviimisest rääkimine ei tee midagi rohkemat, kui vaid kulutab energiat ja midagi reaalset selle käigus tehtud ei saa. Seevastu idee praktilise testimise ja tegeliku elluviimise suunas astutud esimesed sammud loovad vajaliku selguse idee kasulikkusest ja hakkavad tasapisi ideele endale ning selle elluviijale energiat hoopis juurde genereerima. 

***

Ja tagasi kaneelisaiade juurde tulles, siis kokkuvõtvalt nii palju, et saiad said valmis. See kaudne idee, mis mul esialgu oli inimese osas, kes ehk võiks järgmisel hommikul liikuda sinna kus viibis minu ülejäänud pere, osutus tõeseks. Saiad saidki kohale toimetatud. Ootamatu üllatus valmistas asjaosalistele palju rõõmu ja lõpptulemusena see fakt, et saiad (kuna ma pole neid miski 15aastat vahepeal kordagi teinud ja polnud täpselt kindel vajalikus soola, kaneeli ja suhkru koguses) said mõnevõrra magedad. Aga idee sai lõpule viidud, täitis suuremas osas oma eesmärki ja vajalikud õppetunnid tulevikutarbeks said omandatud.

Iga idee ei peagi alati lõppema ideaalse lahendusega selleks, et endas midagi väärtuslikku kanda.