Elu küsimus: Milleks meile tänulikkus?

Ikka ja jälle rõhutatakse, et kõige õigem tegu on see, mille puhul sina tegijana midagi vastu ei oota. Aga ka teise inimese tänulikkus on ju „vastukaup,“ kui sellega kaasneb Sinu enda heaolu tunne. Sa tegid midagi ja said vastu healolu. Aga mis siis ikkagi on see isetu tegu, mis midagi vastu saada ei looda?

Ja teiselt poolt jällegi tuletatakse sageli meelde, et ole tänulik selle üle, mis sul ja sinu ümber on ja mis sinu heaks on tehtud! Milleks siis see tänulikkus, kui igaühe teod peaksid olema tehtud isetult?

Olen neid kaht esmapilgul vastuolulist teemat mõnda aega uurinud ja vaadelnud väga erinevates elu olukordades ja minu kogemustes on praeguseks välja joonistunud 3 olulist avastust:

Esiteks - tänulikkus kõige olemasoleva üle loob suurima väärtuse just tänajale endale. Jah, justnimelt! Tänulikkuse väljendamine on vajalik eelkõige tänajale endale ja sugugi mitte sellele, keda tänatakse. Tänulikkuse väljendamine on eelkõige märkamine. Märkamine, et sulle on midagi head või kasulikku osaks saanud. Keegi on teinud midagi, mida sina saad kasutada ja mis vabastab sind vajadusest sellel hetkel seda asja ise teha. Olgu selleks teoks siis teise inimese poolt lausutud hinge kosutavad sõnad, teiste poolt valmistatud asjad või teiste tehtud teod, aga ka kõik looduse poolt loodud võimalused ja hüved meie ümber. Igal hetkel mil sinul avaneb võimalus tarbida või kasutada midagi, mida sa ise ei ole loonud, on tänulikkus kõige olulisem kvaliteet. Olgu see siis hääletu sisemine tänulikkuse äratundmine või häälega väljendatud tänulikkus. Tänulikkus loob saadud hüve tõelise väärtuse sinu ja ainult sinu jaoks. Tänulikkuse puudumisel see hüve lihtsalt ei jõua sinule kohale. Sa jääd sellest ilma. See jääb sinu jaoks märkamata. Jääd ilma sellest väärtusest, mida märkamine ja tänulik olemine igale asjale, sõnale või teole juurde annab. Tänulikkuse puudumisel ei jää teo tegija mitte millestki ilma! Kõigest jääb ilma aga teo vastuvõtja!

 Teiseks - isetult ja laitmatult tehtud vajalik ja kasulik tegu tõepoolest ei vaja teise inimeste tänulikkust. Laitmatult tehtud tegu ise ongi nii täiuslik, et see lõppebki tegija enda jaoks kohas, kus tegu on valmis saanud. See lihtalt ongi tegija jaoks lõppenud tegu või valminud asi, mis on tegemise enda käigus loonud kogu väärtuse, mis võimalik. Ja kui see eelmine tegu on lõppenud, siis algab juba uus isetu ja laitmatu tegu. Elu on pidevas edasiliikumises ja laitmatus tegutsemises ning ei jää saabuva tänulikkuse ootele passima. Olgu uueks tegevuseks kasvõi  hoopiski lõõgastumine ja mõnusa tee või sooja päikese nautimine – isetult oma füüsilisele kehale energiavarude taastamiseks puhkuse võimaldamine pärast füüsiliselt väsitavatat tööd. Pidev edasiliikumine ja laitmatu tegutsemine ei tähenda lõputut rassimist ja rügamist, vaid eelkõige liikumist edasi uude hetke kogu oma keskendumise ja olemasoluga ja mitte jääda kinni eelmise tegevuse uhkusesse ja tehtu eest teistepoolse tänulikkusse ootamisse. Tegu on tehtud kuna tegu vajas ärategemist ja tegijal oli võimalik seda teha ja oli oskus seda teha ja tegigi ära. Ja üllatuslikult olen avastanud TÄNULIKKUSE kui kõige tähtsama komponendi iga justkui teistele tehtud isetu teo puhul, aga täiesti vastupidises võtmes – tegija enda tänulikkus selle võimaluse osaks saamise eest seda konkreetset tegu üldse teha,  tegija enda tänulikkus oskuste ja teadmiste üle seda tegu teha, tegija tänulikkus oma füüsilise võimekuse üle seda tegu teha, tegija tänulikkus teo tegemiseks vajaliku algmaterjali olemasolu üle, tegija tänulikkus, et eksisteerib vajadus selle teo tulemuseks! Tänulikkus ise loob tegevuse väärtuslikkuse ka tegija enda jaoks! Mitte teiste kiitus, vaid iseenda sees olev tänulikkuse tunne!

 Kolmadaks - kui tegijale siiski saab osaks kellegi sõnaliselt või sisemisest vaikuses väljendatud tänulikkus, siis on ka sellel üks äärmiselt oluline kvaliteet siiski olemas. See on informatsioon, et antud tegu on loonud meie maailma kasuliku väärtuse. Vastuvõetud tänulikkus on teo vajalikkust ja kasulikkust kinnitav informatsioon, mis annab teada, et selle teo läbi on maailma loodud olulisust omav lisaväärtus. See ei ole kiitus egole, et „Oh, mina tegin ja teised nüüd saavad nautida!“. See on neutraalne informatsioon, et antud asjal või teol on maailma jaoks positiivne väärtus ja seda tasub ehk teinekordki teha. Ja teisest küljest annab tänulikkuse puudumise märkamine võimaluse tegijale saada teada, et see konkreetne tegu antud kontekstis või keskkonnas polegi vajalik. Teiste tänulikkus või selle puudumine on nagu tuulelipuks, mis annab teada, millistesse tegudesse antud kontekstis oma energiat suunata ja milliste tegude arvelt on mõistlik oma energiat kokku hoida või hoopiski annab teadmise vajadusest oma teod ümberuunata vastuvõtlikumasse keskkonda.

Tänulikkus loob kogu alusbaasi väärtusliku hüve loomiseks,  vastuvõtmiseks ja taasloomiseks! 

Tänulikkuse olemasolu ja selle märkamine aitab hoida fookust olulisetel tegudel – väärtustloovatel tegudel! 

Tänulikkuse väljendamine väljaöeldud sõnades või tänulikkuse väljendumine sügava sisemise äratundmisena jätab endast maha võrdse jälje - nii kaua kui see on siiras ja puhas tänulikkus. Ka tänulikkuse enda üle võib olla tänulik, ootamata enda tänulikkuse üle tänulik olemisele vastutänulikkust. Mis omakorda ei tähenda, et vastutänulik poleks tarvilik olla! Valiku küsimus. Tänulikkus ju loob kõigest väärtust tänulik olija enda jaoks!     

Tänulikkuse puudumine on lihtsalt informatsioon tegevuse või hüve väärtuslikkuse puudumisest või valest sihtgrupist, kes pole võimeline hüve väärtust vastu võtma ega seda väärtustama!  

Võta hetkeks aeg ja vaadata üle, et mis on su elus olnud need asjad, mida ehk liialt ükskõikselt ja iseenesestmõistetavatena oled võtnud. Mis on need asjad või hetked, mille puhul sa ehk ei ole taibanud õigel hetkel läbi tänulikkuse nende olulisust väljendada. Kas need hüved on ikka veel alles? Või oled neist ilma jäänud? 

Ja kui nüüd vaadata, kui lihtsasti head asjad elus hääbuvad või ära kaovad... hmmm ... kas võiks seda märkamist hoopis pöörata vastupidises suunas ja lasta hoopiski soovimatutel asjadel oma elus ära hääbuda? 

Mis siis saaks, kui lihtsalt jättagi märkamata asjad, mis erinevad ootustest selle, kuidas asjad olema peaksid ja märgata varasemast oluliselt rohkem olla tänulik asjade üle, mida ehk tavapäraselt liialt iseenesestmõistetavateks peetakse? 

Kas võiks igaühe elu olla kui vesiroosil - lill, mis igal õhtul sulgeb väärikalt oma ilu ja varjub maailma eest, et igal uuel hommikul ennast taas ilmutada värskena ja laitmatult ilusana, hoolimata asjaolust, et tema juured sügavas ja sombuses  mudas paiknevad. 

Kaskvukeskkond on vaid pinnas kasvamiseks ja arenemiseks, mitte aga ilmtingimata väljakujundatavate iseloomuomaduste eeskujuks.