Tahaks vahest lihtsalt olla … olla kohal olemasolevas hetkes … aga … vaja on töö valmis saada, vaja on rohkem raha teenida, vaja on lapsele lasteaeda järele jõuda, vaja on söök valmis teha, päeva aktiivsusnorm on vaja täis teha, tervislikumalt toituma on vaja hakata, ja siis … , ja siis … , ja siis … . Kui oma elu laias plaanis vaadata, siis seda hetke, mil saaks nagu lihtsalt olla … seda hetke sageli ei paista kusagilt. Alati on vaja justkui midagi veel teha või saavutada enne, kui saab hetkes kohal olla. Mis asi see hetkes kohalolemine siis üldse ongi või milleks see kasulik või vajalik on?

...

Ajal, mil me ei ürita oma elu kohandada ühegi lähisuhetega, vaid lihtsalt tegeleme elu elamisega, kujuneb meil välja teatud eluviis – me teame, mis meile meeldib ja mis ei meeldi, teeme asju vaba valiku alusel ja võtame vastutuse ka oma mitte kõige populaarsemate valikute eest. Me teeme ise valiku surfama minekuks, kinno minekuks, sõbra poole õlut jooma minekuks, sõbrannaga kohvikusse minekuks, metsa jalutama minekuks, kodu koristamiseks, või mitte koristamiseks, raamatu lugemiseks, magamiseks või ärkamiseks, teleka või telefoni ees zombistumiseks jpms. Me teame ja tunnistame, et oleme oma valiku ise teinud.

Siis tuleb meie ellu keegi eriline inimene ...

Oli aprilli keskpaik, pealtnäha täiesti tavaline laupäevane päev. Olin jäänud nelja-aastase tütrega kahekesi koju. Ülejäänud neli pereliiget olid kodust eemal veel vähemalt kolmeks järgnevaks päevaks. Ühel hetkel turgatas mul idee, et võiks ehk teha ahjutäie kaneelisaiu ja leida võimalus neid ka ülejäänud perele saata. Lihtsalt, et selline vahva üllatusmoment tekitada!

Nii kui mõte tuli, kutsusin tütre appi ja asusime tegutsema. Ligikaudu pool tundi hiljem, sel ajal kui tainas toas kerkis ja mina hoopiski juba lapsega õues liivakastiserval istusin ning selle kevade kohta tavatult sooja ilma nautisin, sain ma aru, kui lihtsasti selline pealtnäha loogiline asjade käik, idee – otsus – tegutsemine, võib ideealgataja enda poolt saatuslikult saboteeritud saada.

...

Ikka ja jälle rõhutatakse, et kõige õigem tegu on see, mille puhul sina tegijana midagi vastu ei oota. Aga ka teise inimese tänulikkus on ju „vastukaup,“ kui sellega kaasneb Sinu enda heaolu tunne. Sa tegid midagi ja said vastu healolu. Aga mis siis ikkagi on see isetu tegu, mis midagi vastu saada ei looda?

Ja teiselt poolt jällegi tuletatakse sageli meelde, et ole tänulik selle üle, mis sul ja sinu ümber on ja mis sinu heaks on tehtud! Milleks siis see tänulikkus, kui igaühe teod peaksid olema tehtud isetult?

Olen neid kaht esmapilgul vastuolulist teemat mõnda aega uurinud ja vaadelnud väga erinevates elu olukordades ja minu kogemustes on praeguseks välja joonistunud 3 olulist avastust: