Elu küsimus: Mida teeb "ohvriroll" meie endi ja lähisuhetega meie elus?


Ajal, mil me ei ürita oma elu kohandada ühegi lähisuhetega, vaid lihtsalt tegeleme elu elamisega, kujuneb meil välja teatud eluviis – me teame, mis meile meeldib ja mis ei meeldi, teeme asju vaba valiku alusel ja võtame vastutuse ka oma mitte kõige populaarsemate valikute eest. Me teeme ise valiku surfama minekuks, kinno minekuks, sõbra poole õlut jooma minekuks, sõbrannaga kohvikusse minekuks, metsa jalutama minekuks, kodu koristamiseks, või mitte koristamiseks, raamatu lugemiseks, magamiseks või ärkamiseks, teleka või telefoni ees zombistumiseks jpms. Me teame ja tunnistame, et oleme oma valiku ise teinud.

Siis tuleb meie ellu keegi eriline inimene ...

Esimesed hetked omavahel suheldes on inimesed kõige vahetumad, räägitakse oma unistustest ja elunägemusest just nii nagu igaüks seda vahetult tajub. Pole valesid nägemusi, ega unistusi ega huvide kokkupõrkeid, on see mida ise tajud ja tunned ja mida sa maailmast arvad. Samuti teisel inimesel. Kumbki näitab ennast sellena kes ta on, sest et uue inimesega suheldes perioodil, mil puudub ühine minevik, on inimene kõige rohkem kontaktis enda tegeliku olemusega, kuna teie vahel ei ole veel tekkinud vastastikkuseid ootusi, pettumusi ja nendest tulenevaid moonutusi.

Järgmiseks tekib periood, mil kogu väline maailm kaotab mõnevõrra oma tähtsuse ja esimesele kohale asetub see uus inimene ja individuaalsed tegemised ja käimised asenduvad järsku ühiste tegemiste ja käimistega. Ka kõike seda, mis varem oli kummalgi täiesti individuaalne, proovitakse kohusetundlikult muuta ühiseks. Tekivad vastastikused ootused, ilmnevad esimesed pettumused olukordades, kus teise inimese käitumine ei ühti sinu ootusega sellest, milline see peaks olema.

Aja möödudes hakatakse üha enam märkama, et kõigest väest ühise eluga kohandudes, ollakse tegelikult midagi olulist iseendast kaotanud. Kadunud on kontakti iseenda olemusega ja tegevustega, mis varasemalt on aidanud pingeid maandada ja energiat laadida. Täiendava koormana on lisandunud kellegi ootused sellest, milline sa peaksid olema ja vajaduse tulla toime tema pettumustega sinu olemuse kohta ja vastupidi – sinu ootused ja vajadus ootustest tekkinud pettumustega kohaneda või neid lammutama hakata. Ja kui veel peremudel ka vahepeal suurenenud on, siis lisandub täiendavalt juurde ka hunnik tegevusi, mida varem ei olnud, kuid mille integreerimine igapäevaellu vältimatu on.

Aga mida sul enam ei ole, mille sa selleks ajaks täielikult unarusse oled jätnud, on iseenda sisehääle järgi elamine ja iseenda olemusega kontaktis olemine. Uueks elu eesmärgiks on saanud justkui uue mudeliga kohandumine ja ühise harmoonia leidmine.

Tasa ja targu hakkad märkama, kuidas asjalood järjest enam kreeni kiskuvad, saamata päris täpselt aru mis on selle tegelikuks põhjuseks. Märkad küll, et sa ise ei ole päris enda moodi, veel selgemalt märkad, kuidas su kaaslane ei ole absoluutselt enam selle inimese moodi, kellega sa tuttavaks said ja ühine elu on muutunud argieluliseks olelusvõitluseks ja vastastikuseks ootuseks selles osas, kuidas teine inimene saaks oma käitumise muutmisega sinu elu tagasi paremaks teha. Välja kujuneb seisund, mille parim nimetus on – ohvriroll – iseenda „kannatustest pääsemine“ on üleantud kellegi teise kätesse ja vastutusse.

Täiesti märkamatult oled mingil hetkel jõudnud olukorda, kus sõbra poole õlut jooma mineku põhjuseks on: „lähen, sest kodus ei ole hea olla“; olgugi et varem piisas põhjusena ka see, et „Mulle lihtsalt meeldib sõbraga koos tema pool õlut juua. See tegevus lisab minu ellu midagi väärtuslikku“. Tegevus on ju alati sama, aga tegevusest saadav praktiline kasutegur nende erinevate lähenemiste korral ju hoopiski erinev. Üks tegevus maandab argieluliselt tekkinud pinged ja laeb sind vastastikuse positiivse energiaga aidates argiellu tagasi tulles olla paremas kontaktis oma tegeliku olemusega, teist tegevust kannustab aga kibestumine, mis tegelikult jääb täpselt sama palju alles või koguni võimendub sellelt vahepealselt tegevuselt argirutiini naastes.

Miks me teatud hetkest alates asendame meeldiva või neutraalse ajendi millegi tegemiseks ohvrirolliga ja anname vastutuse oma valiku eest kellelegi teisele? Kas mitte sama ei juhtu praktiliselt iga elemendiga meie elus? Ühtäkki on kõiki meie tehtavaid tegevusi - surfama minekut, sõbrannaga kohvikusse minekut, kinno minekut, metsa jalutama minekut – hakanud juhtima vajadus millestki või kellestki eemale saada. Tegevustest, mis varasemalt olid kui normaalne osa elust, on järsku saanud justkui põgenemismehhanism kellegi või millegi eest. Aga kas see tegevus, sellise alatooniga enam ongi võimeline täitma sama eesmärki, mis ta kunagi varem sinu jaoks täitis?

Ja mis avaneb meile veel siis, kui tuua sellesse valemisse sisse argielulised toimetused? Üksinda elades on teadmine vajadusest prügikast välja viia justkui neutraalne informatsioon ja praktiline vajadus, aga kooselus muutub see nurinaks: „Jälle pean mina olema see, kes prügi välja viib.“ Kõik need ohvrirolli poolt esile kutsustud mõtted sellest tegevusest on kordades energiakulukamad, kuid reaalne tegevus ise – prügikott kätte, uksest välja ja ongi tehtud – probleem on silma alt kadunud ja elu saab edasi järgmiste tegevuse juurde liikuda. Ohvriroll klammerdab meid aga ühte lihtsat teemat ketrama kümne eri nurga alt, paneb selle elluviimist edasi lükkama, mis omakorda põhjustab tegevuste ja probleemide kuhjumise, kuna nende üle halades me ju tegelikult neid ära ei lahenda ja samal ajal muutkui kõõlume selle probleemi küljes kinni. Või kui lõpuks lahendadki probleemi, siis teed seda aga läbi kibestumise, mis omakorda tavapäraselt elluviidud tegevusega kaasneva positiivse energia asemel, viimasegi energiavaru vaakumiga sinust välja imeb.  

Üksi elades on koristamine kui võimalus luua enda ümber puhtus ja heaolu - see on midagi mida sa teed teadlikud ja tulemusele fokuseeritult. Paarissuhtes muutub sama tegevus läbinisti vastumeelseks sisedialoogiks ja lõpuks sageli ka väliseks konfliktiks : „Miks mina pean teiste tagant koristama, olgugi, et selle väliste „teiste“ hulgas oled ju tegelikult ka sina ise ja kõike need „teised“ oled sa oma ellu ju kutsunud vabatahtlikult.

Ükskõik mis tegevust vaadata, siis kooselus väga sageli kaob ära kontakt tegevuse, selle eesmärgi ja kõige praktilisema elluviimisega ja asendub raske ohvrirolli koormaga, mis tegevuse enda elluviimiselt igasuguse energeetilise jõu välja imeb ja ka kõige lihtsamast tegevusest hiiglasliku kivikoormaliku raskuse moodustab. Lisaks konkreetse tegevuse enda elluviimise takistamisele, halvab see ka kõik teised tegevused elus.

 

Ebamugavuse ja rahulolematuse kasvades, anname väga sageli järjest hõlpsamini vastutuse kõige enda elus toimuva üle endast välja, pidades oluliseks ebaolulist ja andes oma elu juhtohjad üle ohvrirollile. Ohvriroll on nagu deemon, kes võtab naudinguga vastu kõik vastutuse, mis sa talle annad – esmalt muudab su passiivseks, et sa püsiksid vagusi ja ei teeks väga midagi, mis sind sellest ohvrirollist välja võiks raputada. Seda jõudeolekut kasutab deemon aga tasa ja targu oma mõjuvõimu laiendamiseks - muundab positiivset ja elu edasiviivat energiat järkjärgult destruktiivseks energiaks. Kuni ta ükspäev on oma positsiooni saanud nii piisavalt kindlustada, et destruktiivne energia on saavutanud ülemvõimu positiivse energia üle. Siis see ohvrirolli deemon söödab sinu elu trajektoorile ette situatsiooni, mis mõjub sinule kui destruktiivset energiat käivitav lüliti ja kõik mis sealt edasi vallandub, on sellele deemonile puhas vaatemänguline nauding. Sinule ja sinu ümber külvab see aga tohutus koguses valu ja hävingut, kasvatades veel omakorda destruktiivset energiat sinu sees ja sinu ümber..... kuni jah ..... vahest ka sügava depressiooni või ärevushäireteni välja.

Loobumine isiklikest unistustest ja tähelepanu fokuseerimine ainult ühise suhte ülesehitamisse või täielik eneseohverduslik pühendumine laste kasvatamisele, on ohverdus, mida mitte keegi tegelikult ei vaja ega soovi, aga ometi on see kõige lihtsam lõks kuhu langeda. Mitte keegi ei ole lõpuks tänulik sulle sinu loobumiste eest, aga mida nad märkavad on see, et sa ei ole enam see sama inspireeriv ja huvitav inimene, kellega nad kohtusid ja samuti märkavad nad, et ka nad ise ei ole vabad olema see inspireeriv ja elurõõmust pakatav inimene, kellena nad ennast ka oma elus sooviksid näha olevat. Kuni lõpuks jõuab ühele, teisele või siis mõlemile kohale reaalsus, mis ütleb, et käesolev paarissuhe on võtnud vormi, mis kärbib nii iseenda kui kaaslase tiibu. Ainus mida iga elukaaslane, laps või vanem sinust vajab, on näha kõrvalt, et sa elad elu, mille oled valinud parimal viisil nagu sa oskad ja oled selles inspiratsiooniks ja eeskujuks kõrvaltvaatajale.

Ükski mees ei vaja enda kõrvale naist selleks, et pesu oleks pestud ja söök oleks laual – ta saab nendega väga edukalt iseendale rahuldaval moel ka ise hakkama. Loomulikult on see praktiliselt mugav lahendus, mida „lastakse endaga juhtuda“, aga see ei ole see põhjus, miks astutakse ühisesse suhtesse. Samuti mitte ükski naine ei taha endale meest, kes loobub tegevustest, mis tema elu positiivse tegutsemisrõõmuga täidaks ja selle asemel lihtsalt passiivselt kodus diivanil istub ja teeb nägu, et ta justkui on iseenda heaolust loobudes valinud pere jaoks olemas olemise, kuigi tegelikult on ta kõike muud kui hetkes kohal olev ja ühistes tegevustes kaasahaaratud.

Traditsiooniliselt juhtub väga paljudes suhtes nii, et esmalt proovime kõigest väest sulanduda oma kaaslase ellu sobivaks – üritame kõigest väest olla see keegi ideaalne, keda me arvame et ta võiks oma ellu soovida, olla see keegi, kes teeb teise inimese õnnelikuks – kuni hetkeni, mil hakkame aru saama, et meie iseendana olemise „karikas“ on tühjaks saanud või sootuks juba ära kadunud. Ja siis teadvustame uuesti vajadust see karikas üles leida ja ka seda karikat täitma hakata. Siis hakkame töötama selle nimel, et motiveerida teist inimest meid märkama sellisena, kes me tegelikult oleme, teadvustamata samal ajal, et reaalsuses oleme me selleks ajaks juba ammugi kaotanud kontakti iseenda sügavama olemusega ja see kelle või mille tingimusteta aktsepteerimist me taganõudma hakkame, see on tegelikult juba ammu pildilt kadunud. Ja suure tõenäosusega on sama juhtunud ka meie kaaslasega.

Ja siis iseennast kaotanuna, hakkab kumbki üritama teist motiveerida iseennast aktsepteerima sellisena nagu ta on, taipamata, et ta enam ei taju isegi kontakti iseenda sügavama olemusega. Sest suurel osal juhtumitest on tegelikult mõlemad partnerid oma suhte algfaasis tulihingeliselt üritanud sulanduda oma kaaslase ellu parimal viisil nagu nad seda teha on osanud. Isiklikest elu eesmärkidest olulisemaks on saanud paarisuhte harmoniseerimine, teadvustamata asjaolu, et kokku viis neid kahte inimest aga justnimelt inspiratsioon, mis sündis vastastikku tundma õppides kummagi individuaalset rolli selles elus – inimese mõtted ja maailmavaated elus, energia millega ta oma elu sel hetkel elas. Ja selle kõige olulisema jätavad kumbki kohe suhte alguses kõrvale, sest kumbki tahab kõigest väest sulanduda ja sobituda teise inimese ellu. Kuigi see, mis neid kokku tõi, oli just kummagi individuaalne olemus ja energia.

 

Me kaasame teisi inimesi oma ellu selleks, et koos suudaksime olla ja teha palju rohkem, kui igaüks eraldi. Aga selleks, et see võimalik saaks olla, on tarvis et igaüks säilitaks oma individuaalse olemuse ja keskenduks enda tugevuste maksimaalsele väljaarendamise, võimaldaks ja toetaks teise inimese püsimist kontaktis tema individuaalse võimekusega ja alles siis leida koos eksisteerimise formaat, kus need iga lüli võimekused suudaksid luua midagi palju suuremat, kui iga üksik element eraldiseisvana.

Omavaheline suhtlus, mis päris kohtumise algusfaasis oli neutraalne, vahetu, hinnangutevaba ja põhines peamiselt omavahel vahetatavatel sõnade vastuvõtmisel – ilma igasuguste minevikumälestustel põhinevate moonutusteta - asendub aja jooksul kommunikatsiooni viisiga, kus kuuldud sõnad jõuavad kohale mitte lausutud sõnadena vaid vastuvõtja enda poolt moonutatud minevikukogemustel tuginevale tõlgendusele, mida ta arvab et ta teab, et need sõnad selle inimese esituses tähendavad ja on täiendavalt skanneeritud läbi isiklikkuse prisma, et kuidas see minu maailma sobitub või mis konflikte see potentsiaalselt esile võib kutsuda. Pole siis ju ka ime, et kaaslase inspireeriv olemus enam meile ennast ei ilmuta, kui me teda järjepidevalt läbi isiklikkuse prisma muudkui moonutame!

Selleks, et juhtida asjad tagasi õigele ja rahuldust pakkuvale rajale, on vaja minna tagasi kohta, kus sul on kontakt iseendaga. Ei ole vaja nostalgialaines taaselustada aastakümnete taguseid tegevusi endid, ei ole vaja hüljata oma kaaslast ja kolme last ja uuesti ööd läbi klubides tantsimas käima hakata, vaid on vaja üles leida see kerguse seisund, mis oli sinus nendel hetkel, kui sinu elu ja tegemisi saatis teatav positiivne kergus. See hetk oma elus, kus sa tundsid ennast vaba ja vastutavana oma valikute ees.

Ja selle sama kergusega vaadata ringi oma tänases elus, teadvustada oma vabadust teha valikuid ja siis hakatagi tegema neid valikud, mis panevad su hinge helisema. Avaneb võimalus teha asju, sest sa väärtustad tegevusest saadavat hüve, mitte sellepärast, et „pead“ või „oled sunnitud“ seda tegevust tegema. Küsimus ei ole ju tegevuses endas vaid sinu suhtumises sellesse. Alati on valik. Ja kui valik tekitab vastumeelsust, siis tasub vaadata selle vastumeelsuse taha ja leida võimalus vastumeelsuse vabaks valikuks. Jah, valik võib ju olla ka kogu maisele vastutusele oma elus selg keerata, aga kas sedasorti loobumine on ikkagi tegelik valik mis päriselt ka hinge helisema paneb?

Läbi nende valikute õnnestub uuesti saavutada kontakt iseenda olemusega, ja kui sama teekonna käib läbi ka kaaslane sinu elus, alles siis saab hakata ühist kooslust ülesehitama selliselt, et koos ollakse rohkem, kui kumbki eraldiseisvana või aktsepteerida vabast valikust tulenevat äratundmist vajadusest erinevatesse suundadesse liikuma asuda.

Ohvrirolli manipuleerib meiega selliselt, et läbi kannatuste ja vastumeelsuse põhjustab paigalseisu tekkimise elus – isikliku vaba valiku kasutamine on ainukene teekond sellest paigalseisust välja.

Meile inimestena on antud võime mõelda ja võime liikuda ja võime eesmärgipäraselt tegutseda – ometigi valime kahjuks liiga sageli justkui kinnise munakoore sisse kapseldumise ja ootamise, et keegi ehk selle koore õrnalt avaks ja sellest mõne hõrgutise valmistaks. Jah, eks vahest juhtub ka seda, et satutaksegi imeläbi meisterkoka käealla. Aga enamasti päädib see keskpäraseks omletiks saamisega, mis justkui millegi suvalisena alla kugistatakse ja pole ka üldse vähetõenäoline, et elu selle koore lihtsalt laiaks lömastab ja märkamatult on millestki väärtuslikust saanud midagi ebameeldivat ja kasutut.

Kõigi meil teiega on see valik olemas, mida nendel eile kullerteenuse vahendusel minu koju saabunud munadel ei olnud!


Eelmine
Elu küsimus: Miks inimestel elus nii paljud ideed elluviimata jäävad?
Järgmine
Elu küsimus: Miks on kasulik eesmärgi poole liikudes paigal püsida?