ELU HETK - OTSUSTAVUSE JÕUD

Enam kui 15-aasta tagusest kogemusest teatsin, et just viimane rada on kõige suuremat füüsilist jõudu nõudev väljakutse. Kui ma juba neljandal rajal oma tänase sportliku vormi juures kohati pidin tunnistama, et ettevõtmine omajagu väsitav on, siis viimase raja vahelejätmine tundus üha ahvatlevam plaan.

Tavaliselt kipun just mina olema see, kes “täpselt teab” kuidas mingis olukorras asjadesse suhtuda ja juhendab inimesi olukordadesse positiivselt suhtuma ning enesesse uskuma. Tütre suust kuulduna tabasid need motiveerivad sõnad mind aga ootamatult. Olin sattunud täpselt vastupidisesse olukorda kui see, millega ma tavaliselt harjunud olin.

Ronimist jätkates vaatasin enda sisse ja hindasin oma jõuvarusid ühtäkki hoopis teisest vaatenurgast. Olukord, kus lihastes annab järjest enam tunda väsimus, ronimisülesannete raskusaste muutumas üha keerukamaks ja turnimiskõrgused ammu juba suuremad, kui seda on minu kõrgusekartuse mugavustsoon, tõi mind paratamatult üha enam teadvele olemasolevast hetkest. 

Märkasin, kuidas iga järgmise rajalõigu läbimine algas sellisse pisikese sisemise otsuse langetamisega, et “ma teen selle ära ja ma saan sellega hakkama.” Tundsin kohe, kuidas õnnestumisele keskendumine aitas kogu tähelepanu tuua olemasolevasse hetke, mis omakorda võimaldas paremini hoida tasakaalu, liikuda osavalt edasi ja koguni suurendas tegevuse elluviimiseks vajalikke jõuvarusid. Ma tundsin ära, et keskendudes tegevusele endale ja mitte niipalju vabanduste ja põhjenduste otsimisele, olen ma tegelikult võimeline küll raja lõpuni läbima.

Teise asjana sain seal kõrgel turnides aru, et kui mina praegu alla annan ja loobun, võtab ka mu teismeline tütar sellest päevast kaasa eeskuju, et kui asjad raskeks lähevad, on lihtsam lihtsalt pooleli jätta. Kaalukausi teisel poolel on mul aga võimalus lüüa kaasa meie ühises ettevõtmises võiduka lõpuni ja jagada temaga koos rõõmu saavutatud eesmärgi üle.

Viies rada oli veel palju raskem, kui ma seda mäletasin, aga me võtsimegi selle ette – kumbki omas tempos, üks rajalõik korraga, alustades otse mööda köisredelit kõrgele puu otsa ronimisega ja lõpetades köiest kinni hoides platformilt alla hüppamisega, et mööda köit nagu Tarzan lennelda puude vahele kinnitatud võrkseinale ja seda mööda uuesti puu otsa järgmisele platformile turnida. Ma otsustasin, et saan sellega hakkama ja vastutasuks sain kogeda: “Otsustades, et ma saan saan hakkama, MA SAANGI HAKKAMA!”

Järgmisel hommikul seda sama teismelist kooli sõidutades märkasin kuidas koolile lähenedes ta sügavalt sisse ja välja hingas ning lausus: “Nüüd on vaja kuidagi reedeni üle elada!” Ja siis meenus mulle tema enda eelmisel päeval lausutud sõnad.

Tõlkides eelmise päeva kogemuse tänasesse olukorda, pöörasin tema tähelepanu sellele, et kui ta keskendub “vaja üle elada” suhtumisele, siis viis järgmist koolipäeva saavadki olema “vaevalised üleelamised.” Samal ajal kui eelhäälestus: “Huvitav mida põnevat ja kasulikku ma sellel nädalal koolis teada saan?” võiks võimaldada hoopiski erineva koolinädala kujunemist. Millele ta ise valib keskenduda, siis just selliseks tema nädal ka kujundeb.

Inspireerituna nendest kahest asetleidnud situatsioonist, hakkasin sellest hommikust edasi veelgi enam märkama ka iseenda elus neid hetki, kus sisseharjunud kombe kohaselt loon juba ette endale ebaõnnestumist või läbielamist selle asemel, et luua kordaminekut ja rahulolu.

Kõige olulisemana andis see kogemus mulle aga eelkõige ühenduse kindla teadmisega, et mul on alati võimalus otsustada eesootavas olukorras valida õnnestumine ja areng. Mina ise olen see, kes teeb valiku ja jõud, mis otsusega langetamisega kaasneb, toetab mind sellest parima võimaliku saavutamisel.