Eluonlill

Tänane päev kogu oma terviklikkuses on olnud omamoodi eriline selles mõttes, et pika aja jooksul oli see üks selline erandlik päev, mis algas äratusega kell 3:50 ja kogu päeva jooksul sain kulgeda kõigi oma tegemistega täiesti iseseisvalt kuni õhtul kella 18-neni. Ilma igasuguse vajaduseta vastutada ühegi teise inimese toidu, päevakava või meelelahutuse eest.

Suurusjärgus kella kuueks õhtul jõudsin Seppami tallu, kuhu olin eelnevalt kaks kaks päeva varem viinud pere kolm vanemat plikatirtsu kolmeks päevaks loomade keskele laagrisse maaelu nautima.

Laagrist sain kaasa küll ainult ühe lapse, kellega koos võtsime edasi Tartu suunal, kus oli eelmisest õhtust alates viibimas pere noorim laps. Ülejäänud lapsed suundusid Tallinna poole. Pärast seda kui laps oli mind tund aega kättpidi ühe looma juurest teise juurde talitanud ja kõigi nimesid tutvustanud, asusime teele.
Laps, kes oli kolm päeva nutiseadmete vabas laagris viibinud, kapseldus 2,5-tunnisele teekonnale asudes üsna kiirelt oma nutimaailma tagasi.... kuni .... oli juba saabunud õhtupimedus, kui järsku tuli auto tagumiselt pingilt rahulolematu nurin, et telefoni aku olevat tühjaks saanud. Läks veel mõni hetk edasi, kui laps järsku järjest laagrielust erinevaid lugusid rääkima hakkas. ..... siis ühel hetkel last kuulates ja seda hetke märgates tajusin, kui tore on see vahetu jutustamine ja muljetamine ja laususin ka lapsele tunnustavalt: „Tead, mul on nii hea meel et su telefonil aku tühjaks sai! Lihtsalt nii tore on sinu laagrimuljeid kuulata ja kogeda seda, et sul on aega ja viitsimist rääkida ja hetkes kohal olla!“

Ma absoluutselt saan aru, et jõuga käest võetud nutiseadmed ja karmid piirangud igapäevaelus otseselt probleemi ei lähenda, kuna asendavad nutikapseldumise pahameele ja ohvrirolliga. Aga ehk võibki just nutivabalt aset leidnud eriliste hetkede tunnustamine ja märkamine ja nendes vanemana ka ise kohal olemine motiveerida ka lapsi märkama päris elu erilisust võrrelduna selle kunstliku virtuaalmaailma ebareaalsusega.