Eluonlill

Viimasel ajal juhtub tihti, et see peagi nelja-aastane tüdrukutirts niisama rääkimise asemel oma elus igapäevast laulma hakkab. Täiesti selline improvisatsiooniline laulmine kõigest, mida näeb enda ümber või mis mõtted tema peas liiguvad. Tema tänane ettepanek oli, et ka mina laulaksin vastu ja et laulaksime koos. Mina, kes ma terve kooli aja igas laulutunnis, kohe kui parasjagu individuaalselt laulda oli vaja, alati enne seda kui järjekord minu kätte oli jõudmas, palusin luba kas tualetti või arsti juurde minekuks. Mida iganes .... peaasi, et üle klassi kõva häälega laulma ei peaks.

Täna siis aga võtsin lapse üleskutse vastu ja kokku tuli meil kolm erinevat teemat läbi laulda. Küll laulsime koertest, siis lapsest endast ja lõpuks viimasena laul emmest.

Kolmanda laulu lõppedes lausus laps õndsa naeratuse saatel ingellikul häälel: "Emme, sa laulsid seda laulu nii ilusti!"

See hetk hajutas kõik kompleksid ja hirmud, kogu ebakindlus oli kui luuaga pühitud. Alles jäi kohalolu hetk ja aktsepteerimine et just nii nagu on, see ongi kõige sobivam.

Tähtis pole ideaalne lauluhääl või viisipidamine, aga just hetkega kaasa minek ja antud olukorras enda oskuste raames maksimaalne kaasa tegutsemine.