Elu hetk, mil sain tuttavaks heatahtlikkuse neutraliseeriva väega.


Olen viimastel aastatel palju uurinud ja katsetanud erinevates olukordades küll headusega, küll kurjusega, küll loobumise või allasurumisega. Aga pikka aega olen siiski endiselt olnud skeptiline selles osas, et mulle on tundunud, et on siiski olemas teatud kurjus, millest headusega jagu ei saa ja teatud kurjus vajab ikka kurjusega neutraliseerimist, sest muidu ei jõua info kohale. Mul on olnud raske uskuda, et olukordades, kus keegi on minuga ebaõiglane ja kuri, et ka selles olukorras võiks just heatahtlikkusest abi olla. Ikka on käivitunud mingi jõud, mis on kindel, et tuleb teisele ilmekalt vastu näidata, et milline tema sõnade ja tegude mõju on, et ta saaks omal nahal tunda, milliseid kannatusi ta teistele põhjustab.

Aga kolmeaastane laps lõpuks veenis mind vastupidises. Sain aru, et isegi kui kurjus seda välja ei näita, et headus teda murdnud on, teeb siiski kurjuse vastu lõpuni heaks jäämine kurjuse lõpuks täielikult relvituks.

 Kõik sai alguse esmapilgul süütust olukorrast. Nimelt ilmnes selline periood, kus minu 3-aastane tütar hakkas hästi armsal, süütul ja heatahtlikul moel vabandama igasuguste asjade või no pigem tegude eest (näiteks, et oli diivanipeale laiali terve A4 suuruse paberi imepisikesteks tükikesteks lõiganud, või unustas jope nagisse panna või mis iganes pisikesed asjad, mis justkui võiks teistes pahameelt tekitada)..... Vabandused tulid ribu rada pidi nagu lihtsalt igaks juhuks, ilma et oleks märkigi sellest, et ma võiks antud olukorras üldsegi ärrituda. Pigem olin hetkes kohal olev, heatahtlik ja neutraalne ja ilmselt just see viimane asjaolu võimaldaski mul hakata nägema selle olukorra taha.

 Kui selline heatahtlik pealtäha ilma põhjuseta vabandamine oli kestnud juba järjestikku mõned põevad, siis ühel hetkel taipasin, mis selle olukorra taga tegelikult oli ... see heatahtlikkus ja sõbralikkus, mis lapse silmis ja näos sellel vabandamise hetkel paistis, see oli siiras temapoolne kaastundlik teadmine ja aktsepteerimine, et üks või teine tema tehtud tegu ei pruugi teisele inimesele meeldida sama palju, kui see meeldis temale.

 Ja kohe järgmine sekund jõudis mulle kohale äratundmine, et selliselt käitudes küsib ta heatahtlikult ka ise aktsepteeritud olemist. Justkui öeldes: „Ma saan aru, et sulle see võibolla ei meeldi, aga palun saa sina ka aru, et minu jaoks oli see vajalik või et see on juhtunud kogemata ja ilma halbade kavatsusteta.“

 Sellel hetkel sain aru, et see sama siiras heatahtlikkus, mis kõlas tema hääles ja paistis tema näos, see on võimeline neutraliseerima mistahes kurjuse. Taipasin, et selles heatahtlikkuses, mida laps mulle näitas, et selles on miski seletamatu jõud, mis vajab uurimist ja et selles peitub vastus küsimusele, et kas tõesti võib headus võita mistahes kurjuse.

Nägin ja tundsin seda kurjust hajutavat jõudu lausa iga keharakuga. Selline nagu täielik lüüsaamine ja üksi jäämine oma kurjuses, kui teine osapool oma headuses vankumatult püsib. Nagu , et kurjus üritab kõigest väest pendlit võnkuma panna, aga pendel ei liigu millimeetritki ja kurjus jääb tühjade kätega.

 Tähelepanuväärne on ka fakt, et lapse komme sedasi vabandada kadus väga ruttu pärast seda minu taipamist ja pole hiljem sellisel ilmekal kujul avaldunud.

 Sellest äratundmise hetkest edasi asusin uurima, et kuidas see päriselt töötab – nii kodus teiste lastega, elukaaslasega, vanematega, inimestega kõikjal enda ümber. Ja pean tõdema, et mõnikord oli lausa naljakas näha, kuidas kellegi pahameel või pettumus hetkega sulas, kui kohtas siiraimat heatahtlikkust ja tagasipeegeldust, et ma näen, et olukord teda ärritab, aga see tõesti ei ole olnud minu kavatsus teda ärritada.

 Inimsuhtest minu elus hakkasid tasapisi kaduma kannatused ja suurenes koostöö ja harmoonia. Aga eks ikka kordusid ka episoodid, kus ka ego ja tema ambitsioonid ja tema arvamus olukorra lahendustest domineerima pääses ja juhtimise üle võttis. Seda enam hakkas mulle järjest selgemalt silma paistma olukorra ja olukorra lahenduste kontrastsus võrrelduna, et kas lahendust juhtis headus või juhtis seda ego.

 Igaühes meis on erinev proportsioon heatahtlikkust võrrelduna oskamatusega asju läbi aktsepteerimise lahendada. Igal inimesel on oma individuaalne vaatenurk vastavalt tema individuaalsele minevikukogemusele. Igal ühel on õigus, tema vaatenurgast vaadatuna ja igaüks väärib mõistmist, aga täpselt sama palju väärib mõistmist ka seesama vastas osapool, kes omakorda on jäänud kinni mõistmatusse.

 Juhul kui ongi tegu justkui vastastikuse pimedusega, siis olukorraga silmitsi seistes, oleks ehk hea hetk endalt küsida, et kas keskenduda vastastikku pimeduse hävitamisele või valguse süütamisele? Kumb oleks tõhusam? Ühtepidi kaotavad mõlemad, teistpidi võidavad kõik.

Võta kasvõi pimedas toas viibimine. Kas sul on võimalik teha ruum valgeks, ilma valgust süütamata – olgu siis küünal või lamp? Kaks pimedat ruumi kõrvuti jäävad alatiseks pimedaks, kui nendes valgust ei süüta või puudub aken, kust päike võiks sisse paista.

 Kurjus peab saama võimaluse kohtuda headusega, et ka ise leida kätte õige tee.

Leia, hoia ja kasvata seda heatahtlikkust endas, millele sul juba täna on ligipääs. Igas olukorras eelkõige iseenda ja siis ka vestluskaaslase vastu heatahtlikuks jäämine ei ole enda autoriteedist või enda õigustest loobumine. Heatahtlikkus on võimalus jääda iseendaks ja samal ajal aktsepteerida teise kannatusi ise nendesse ära uppumata või temaga koos kannatamata ja veelgi enam kannatusi juurde loomata.

 Heatahtlikkus aitab igal olukorral püsida neutraalsena ja luua distants enda ja kannatuste vahele, et lõpptulemusena saaks iga osapool olukorrast väljuda pigem võitjana kui kaotajana.

Eelmine
Elu hetk: leidsin endale põhjenduse headest emotsioonidest vabanemiseks