Elu hetk - koos, aga eraldi
Kolmapäevasesse päeva jätsid oma templi need kaks pildil olevat ahvi selle porise klaasi taga.
Pärastlõunasel perega jalutuskäigul Tallinnal loomaaeda jäin ahvide pesa ees vaatama kahte ahvi. Üks ahvidest (tundus selline nooremapoolne, aga mitte enam ka päris väike ahvlaps) istus omajagu käkrasse vajununa ja silmad kinni. Teine ahv oli see siin pildil vasakpoolne ema ahv. Ema ahv hoolitses hellalt selle käkras istuva tukkuva ahvi eest, hoides tal kätt kenasti üle õlgade nagu kaisutades ja siis hellalt tema turja karvastikust miskit nokkides. Umbes nagu otsiks putukaid karvade vahelt. Aga selles hetkes oli kuidagi mõnus soojus ja lähedus ja hoidmine.
Aga siis ...
Pärastlõunasel perega jalutuskäigul Tallinnal loomaaeda jäin ahvide pesa ees vaatama kahte ahvi. Üks ahvidest (tundus selline nooremapoolne, aga mitte enam ka päris väike ahvlaps) istus omajagu käkrasse vajununa ja silmad kinni. Teine ahv oli see siin pildil vasakpoolne ema ahv. Ema ahv hoolitses hellalt selle käkras istuva tukkuva ahvi eest, hoides tal kätt kenasti üle õlgade nagu kaisutades ja siis hellalt tema turja karvastikust miskit nokkides. Umbes nagu otsiks putukaid karvade vahelt. Aga selles hetkes oli kuidagi mõnus soojus ja lähedus ja hoidmine.
Aga siis ...
... tormas kohale ahv number kolm, ehk siis pildil parempoolne isa ahv, kes kohe selle kahese seltskonna kahte leeri laiali ajas, esimene ahv jäi eemale ja need kaks ahvi aga jäid üksteise lähedale istuma, mõlemal pilgud tühjalt kaugusesse vaatamas.
Jäin kohe huviga neid ahve vaatama. Seda nende olemust ja nende kehakeelt. Kuidas võimukalt nõuab isane emaselt enda kõrval püsimist ja kui kuulekalt emane talle allub, aga ometigi, kas on nad nüüd selles hetkes seal kõrvuti õnnelikud! Nende pilgud ja kehakeel lihtsalt on nii ilmekas näide sellest, mille kohta tasuks aegajalt igaühel endalt küsida ... kas see ikka on see kuidas me tahaksime elada? Koos, aga eraldi.
Nüüd aga jõuan tagasi optimismi lainele ja kogu asja tuumani, mis mind selles olukorras rõõmustas. Inimestena on meile antud intelligentsus ära tundmaks, et kõik mis meie elus juhtub, on meie enda juhtida. Kui valida ohver olemine, siis nii lähebki; kui valida koos olemine ilma koosolemise soojuseta, siis nii ongi.
Muuta kedagi teist ei saa, aga saame valida muutuse iseendas ja oma suhtumises, mis omakorda muudab ju kõike meie ümber. See pilt lihtsalt on nii ilmekas näide tuletamaks meelde, et kõik muu on parem valik kui paratamatusega leppimine ja loobumine.
Jäin kohe huviga neid ahve vaatama. Seda nende olemust ja nende kehakeelt. Kuidas võimukalt nõuab isane emaselt enda kõrval püsimist ja kui kuulekalt emane talle allub, aga ometigi, kas on nad nüüd selles hetkes seal kõrvuti õnnelikud! Nende pilgud ja kehakeel lihtsalt on nii ilmekas näide sellest, mille kohta tasuks aegajalt igaühel endalt küsida ... kas see ikka on see kuidas me tahaksime elada? Koos, aga eraldi.
Nüüd aga jõuan tagasi optimismi lainele ja kogu asja tuumani, mis mind selles olukorras rõõmustas. Inimestena on meile antud intelligentsus ära tundmaks, et kõik mis meie elus juhtub, on meie enda juhtida. Kui valida ohver olemine, siis nii lähebki; kui valida koos olemine ilma koosolemise soojuseta, siis nii ongi.
Muuta kedagi teist ei saa, aga saame valida muutuse iseendas ja oma suhtumises, mis omakorda muudab ju kõike meie ümber. See pilt lihtsalt on nii ilmekas näide tuletamaks meelde, et kõik muu on parem valik kui paratamatusega leppimine ja loobumine.