Minu lugu - Kristi Dela China


Ühe inimese sügav usk kogu maailma headusesse ja heatahtlikusse võib esmapilgul tunduda kui selle inimese erakordne tugevus ja suuremeelsus, aga ometigi ... kas ikka on? Mis siis ometi küll võiks heaks inimeseks olemise juures valesti minna?

Minu lugu algab siis sellest, et nii kaua kui ma mäletan, on läbi elu mind juhtinud kaastundlik ja mõista üritav suhtumine igasse kaaskondlasesse. Sügaval sisimas olen alati olnud iga inimese puhul keskendunud eelkõige tema heade külgede ja tema positiivsete omaduste märkamisele ja äratundmisele. Ja seda ka pealtnäha mitte just kõige eeskujulikemate käitumismaneeridega inimeste puhul. Pealiskaudse hukkamõistu asemel olen alati püüdnud mõista, et iga halva teo taga on tegelikult midagi sügavamat ja et mitte keegi ei ole oma loomulikult olemuselt halb.

...

Keskkooli kirjandis arutlesin näiteks täiesti tõsimeeli ja siira sooviga seda teemat sügavuti mõista, selle üle: „Kas Don Juan ikka oli liiderlik ja hoolimatu inimene või on tema käitumine kaitsereaktsioon sügaval hinges paiknevate haavade varjamiseks? „Mis oleks tagajärjed, kui keegi prooviks hukkamõistmise asemel hoopis teda mõista, teda ära kuulata? Kas siis tuleks, tema loomulik headus taas nähtavale?“ küsisin universumilt, hinges lootus kunagi ehk selle küsimusele vastus leida.

Teine kandev uskumus minu elus on olnud, et keegi ei ole kellestki parem. Hinnangute ja klassifitseerimise asemel, olen pigem iga inimese puhul püüdnud märgata midagi, mis just tema juures erilist ja tähelepanuväärset on ja mida minul sellest õppida võiks olla. Vahet ei ole, kas oled rikas, või majandad oma tegemistega minimaalse toimetuleku piiril, vahet ei ole kas sul on ülikooli kraadide meri, või põhiharidus, vahet ei ole mis on sinu rahvus või nahavärv, elad sa pilvelõhkujas, villas või bambusest onnis – ühtemoodi võrdne võimalus on igaühel olla see kes ta on ja teha valik rahulolu või rahulolematuse vahel.

Miski tabamatu „headuse prisma“ justkui juhtis mind. Ma ei pannud seda kaua aastaid ise tähelegi, kuidas minu elu edasiviivaks jõuks oli kujunenud see, mida teised inimesed vajasid, aga mitte nii öelda sihipärane „oma teekonnal“ kulgemine. Olin justkui isehakanud entusiast missioonil: „Aitan teistel inimestel nende elu paremaks muuta!“

Kellele rõõmsameelne seltsiline üritustel või reisidel käimiseks, kellele sõber rõõmustavate uudiste jagamiseks, kellele õlg, mille najal maailmavalu üle kurvastada, kellel abivalmis taksojuht üritusele minekuks või sealt koju saamiseks, või hoopiski Eestimaa ühest otsast teise sõitmiseks, kellel vaja last hoida, koera jalutada, kassi toita või maja valvata – ikka leidsin aja ja võimaluse asjade tehtud saamiseks ja teiste jaoks olemas olemiseks, olgu siis kasvõi magamata öö tundide arvelt.

Pigem oligi mul omamoodi harjumuseks saanud igat üleskutset või abipalvet vaadata läbi selle prisma, et kas ma saan kiiresti oma senised plaanid ümber korraldada, et võimaldada selle uue soovi või idee mahutamist oma argiellu. „Tead ma seekord ei saa,“ oli ikka viimastest valikutest viimane, mis oleks mulle pähe tulnud. Ikka oli mõttes, et: „No kuidagi ikka saab, kohe vaatan kuidas!“

Ja mis seal salata, kui asjale päris ausalt otsa vaadata, siis tegelikult üsna tihti nagu otseselt minu abi ei olnud küsitudki. Pigem nagu haarasin ise teise inimese dilemmat või elu väljakutset kuuldes mõttelõngast kinni ja tõttasin ülepeakaela ennast appi pakkuma: „Jah muidugi, mina teen ja mina aitan! Küll sul siis saab hea, kui see kõik tehtud või lahendatud saab!“

Justkui midagi sellist, et siis kui ma olen suutnud teistele ära tõestada iseenda väärtuslikkuse, olen saavutanud nende heakskiidu ja tunnustuse, siis saan hakata iseenda asju ka tegema lõpuks. Olen justkui saanud teiste silmis kellekski, siis alles saan olla keegi.

Sama mustrit võib märgata õpingute ja tööalaste väljakutsete osas. Ülikoolis valisin erialasid perspektiivikuse ja pigem ühiskondlike ootuste järgi, kui et sisetundele järgnedes. Nii silmaringi avardavad ja tänutunnet tekitavad, kui kõik need mulle osaks saanud tööalased võimalused ka pole olnud, on siiski tõele ausalt näkku vaadates ka need siiski suures valdavas enamuses olnud kannustatud eelkõige sellest, et kellelgi teisel on olnud vaja, et need asjad saaksid tehtud, mitte ei ole olnud minu isiklik äratundmine, et vot see ongi minu kutsumus.

Aastast aastasse kulgedes ikka salamisi aegajalt kinnitasin iseendale, et: „Kui nüüd veel need või teised asjad ka tehtud saavad, siis on mul rohkem vaba aega ja vot ma hakkan lõpuks „omi asju“ tegema.“

Kui aga isiklik fookus kord juba oli sedasi seatud, et teha tuleb seda mis teistel vaja on, hoolitseb universum loomulikult lahkelt tegevuste ja väljakutsete külluse eest. Nooremas eas, mil eluenergiat kui lõppematut maavara jätkus, kulges kõik pealtnäha imeliselt. Elu oli täis põnevaid olukordi, inimesi ja väljakutseid. Energia ja elurõõm paistsid ammendamatutena.

Päev päevalt, aasta aastalt sellisel viisil elus edasi kulgedes, hakkas aga tasapisi jõud ja energia raugema. Järjest enam hakkas silma paistma asjaolu, et „Oot, aga keegi ei tulnudki mulle appi, kui minul vaja oli. Keegi isegi ei märka, et minul ka vahepeal abi vaja on.“ Ja oh häda, kui veel keegi juhtus sõnaliselt hukka mõistma seda osa minust, mille koha pealt ma olin selleks ajaks ära tundnud, et keegi võiks märgata, et mul selles asjas praegu abi või lohutust ja tuge vaja on.

Hakkasin märkama, kuidas minu naeratus ja sisemine päike järjest oma sära olid kaotamas. Nende asemel hakkasid sisemuses oma positsiooni kindlustama hoopiski deemonid nimedega Viitsimatus, Lootusetus, Apaatsus, Suutmatus, Enesehaletsus, Jõuetus ja paljud teised nende lähisugulased. Usk headusesse oli ikka veel vankumatult alles, aga silmnähtavalt ja päev päevalt oli raugemas energia, mis seda usku järgida aitaks ja headust üleval hoida ning levitada aitaks.

Mingil periood olin nagu pea liiva alla peitnud jaanalind – tööl ütlesin, et olen koolis, koolis ütlesin, et olen tööl, aga tegelt ei suutnud teha muud, kui olla kodus teki all, süüa šokolaadi ja heal juhul lugeda mõnda hingekosutavad ja inspireerivat raamatut või reisida Google Earth rakenduse vahendusel Argentiinas, Kariibidel Costa Rical või Austraalias ja Uus-Meremaal ringi.

Sõna otseses mõttes tundsin, kuid mu argielu ühtlasesse halli pilve massi mattus. Elu selles raamatute ja reisiunistuse mullis oli oluliselt värvilisem ja vabam - vaba pettumustest ja haavata saanud uskumistest. Raske oli leida motivatsiooni sellest „mulli maailmast“ tagasi pärismaailma tulekuks. Olin määramatusse madalseisu jõudnud ja ei teadnud, kuidas sellest välja tulla.


Ja siis ilmus pilvede vahelt üks valguskiir – leidsin, midagi, mis oli „minu oma.“ Leidsin enda jaoks lohesurfi. Täiesti justkui „tühja koha pealt“ tundsin järsku, et see on midagi, mida ma tegema pean. Mul ei olnud ühtegi sõpra ees selles valdkonnas, polnud varustust, ei olnud teadmist, ega oskust ja ei olnud ka rahalist ressurssi selle spordialaga tegelema hakkamiseks. Aga ometi ... teadsin, et hakkan sellega tegelema.

Ühtäkki olin ma oma „mullimaailmast“ väljas ja tagasi päris maailmas. Järsku oli tagasi motivatsioon ja ind tööd teha, koolis käimine muutus taas atraktiivsemaks. Elu sai kui üleöö laetud miski suguse müstilise energiaga, mis kõike justkui tagant tõukama hakkas.

Sellest äratundmise hetkest alates algas mu elus periood, kus nagu kõik uksed järjest avanesid. Mõned kuud hiljem olin juba lohesurfi varustuse omanik. Leidsin hõlpsasti sobiva koolitaja, olgugi, et sel ajal Eestis vastavaid koolitajaid vaid mõned üksikud olid ja nendega ühise aja ja sobivate ilmastikutingimuste klapitamine pigem võimatu missioonina näis.

Lohe käsitlemise oskused tulid justkui iseenesest, sõpruskond laienes teemakohaste inimeste lisandumisega, mõned varasemad sõprussidemed küll hääbusid, kui mind enam nii palju olemas ei olnud ja samas nakatusid lohetamisega ka mõned minu varasemad lähemad kamraadid ja nii see elu kulges uues hingamises esimese päris oma isikliku eesmärgi suunas.

Lõpuks viis uus hobi mind paremaid harrastus tingimusi otsides reisile Filipiinidele. Viis nädalat möödus kui üks põgus hetk ja samas kestis justkui igavik. Kõik mis oli, toimus „siin ja praegu“ olemises – ei olnud eilset, ega homset, oli vaid „siin ja praegu“.

Lisaks ideaalsetele tingimustele lemmik hobiga tegelemiseks, olin ma järsku justkui maailma kõige lahkemate, sõbralikemate ja rõõmsameelseimate inimeste keskel. Ma vaatasin ja imetlesin seda, kuidas inimesed, kelle kogu maine vara mahub kõigest seljakotti, ja kellel puudub kindel teadmine homse päeva toidulaua osas, suudavad ometigi sellises ebakindluses igal päeval ja hetkel välja paista sama õnnelikud ja rõõmsameelsed kui väikesed lapsed, kes on värskelt uue mänguasja saanud. Võrdselt elurõõmsad olid nii noored, kui ka juba pensioniealised.

Sealsete inimeste olemuses ja elurõõmus oli midagi väga hämmastavat, millest ma soovisin sügavamalt aru saada. Ja siis märkasin ennast universumilt küsivat: „Kuidas on võimalik nii vähese omandiga nii muretu ja rõõmsameelne olla?“

Edasi kulges kõik „avanevate uste“ lainel. Juba enne puhkusereisi lõppu pakuti mulle võimalust asuda tööle lohesurfi koolitajaks kohalikus surfiklubis ja viimasel õhtul enne lahkumist teatas kohalik Filipiini-Ameerika segaperekond, et nad sooviksid mulle tasuta öömaja pakkuda, kui ma juhuslikult peaksin tahtma kunagi sellele paradiisisaarele tagasi minna.

Eestisse naasnuna, selgus peagi, et juba paari kuu pärast on võimalik Eestis kohapeal läbida rahvusvaheline lohesurfi instruktori kursus. Mõne kuu pärast sattusid couchsurfing portaali kaudu minu pool peatuma reisisellid Šveitsist, kes nädal hiljem helistasid, et oma vana autot mulle kingituseks pakkuda, kuna nende esialgne plaan auto Tallinnas maha müüa ei olnud realiseerunud aga lennupiletid kodumaale juba ootasid. Võtsin auto vastu, müüsin selle ise maha ja ostsin endalegi lennupileti - tagasi Filipiinidele.

Lahkumise eel õhtul autoga Tartu linna vahel ringi tiirutades tajusin mõnusat kergust. Mõistsin, et ma ei lähe mõneks ajaks mujale elama mitte sellepärast, et praegusest asukohast ära minna või rahulolematuse eest põgeneda. Läksin selleks, et lihtsalt minna ja olla ja kogeda kõike seda, mis ootab mind ees. Hea oli olla see, kes ma olin.

Läksin Filipiinidele. Elasin sõna otseses mõttes paradiisisaarel. Päevaseid tegemisi ja toimetamisi juhtisid eelkõige välised loodusjõud – tõusud, mõõnad, vihm, päike, tuule suund ja tugevus. Kõik päevad möödusid lõputult naeratavate ja rõõmsameelsete inimeste keskel. Nii lihtne oli ka ise rõõmsameelne ja heatahtlik olla. Tundsin, et olen oma elurõõmu ja energia täielikult tagasi saanud.

Ja siis hakkas uus nõiaring pihta. Kõigepealt tuli armastus peale. Ja nagu naksti ilmus varsti jälle välja ka see „maailmaparandaja“, kes selle asemelt, et enda elu edasi elada ja seda samal ajal teisega jagada, pöördus tagasi oma kutsumuse juurde „aidata teistel inimesel tema elu elada.“

Lõpptulemuseks oli muidugi see, et esmalt hakkasin märkama, kuidas inimene minu kõrval oli kaotanud oma erilise sära ja unikaalse olemuse. Ja siis märkasin, kuidas ma ise olen täielikult kaotanud selle iseendana olemise momendi kogu selle unikaalses erilisuses. Ja lõpuks sain aru, et mingil mõistmatul põhjusel, ei ela keegi selles meie loodud koosluses iseenda elu vaid kumbki justkui lihtsalt on ja eksisteerib – aga kuidagi sihitult.

Ja kui ühisesse olemisse on lisandunud ka laps, kes esimese hooga igati naudib ja vajab, et ema justnimelt aitaks temal „tema elu“ elada, siis võibki iseennast väga kergelt ära petta ja uskuda tõsimeeli, et kõik see „teiste jaoks elamine“ ongi „iseenda elu“ elamine.

„Mis sinuga küll juhtunud on? Sa ei ole kuidagi üldse iseenda moodi?,“ küsis koguni väga tabavalt üks eestimaine sõber, kellega oli tutvunud just nimelt sellel perioodil oma elus, mil olin selle „oma asja“ kallal tegutsemise energias ja elurõõmus. Siis kui ma tundsin, et olen see, kes ma olen ja teen seda, mida teen.

Need küsimused jäidki minu jaoks õhku rippuma. See hakkas mind ennastki huvitama, et mis siis ikkagi minuga juhtunud on? Kuhu see Mina küll kadunud on? Vastust ma sel ajal veel ei saanud. Nägin vaid kõrvalt, kuidas hinges laiutas järjest süvenev tühjuse tunne. Justkui kõik on olemas, aga ometigi midagi olulist on puudu ja kuidagi ei mõista, mis asi see puudu küll on.

Argielu rutiin võttis järjest võimust. Vastastikused ootused ja nendest tulenevad pettumused, kriitika ja hukkamõist tasapisi järjest kasvatavad märkamatult ego ja tema „haavatud“ olekut ... kuni ühel päeval ei saa enam arugi, et kuidas on juhtunud sedasi, et keeruliste olukordade lahendamise on võtnud täielikult enda kanda deemonid Kärkija, Pahandaja, Viriseja, Mossitaja, Ähvardaja ja paljud teised destruktiivsed tegelased.

Ja siis ühel hetkel sain aru, et ma ei tunne enam iseennast äragi ja ei tunne ära seda inimest, kelleks ma teatud hetkedel ja olukordades muutun, aga ometigi ei oska ma seda peatada, mis toimub! Kuigi nii väga tahaks, tahaks saada tagasi kontakti oma heatahtlikkuse ja olemise kergusega. Olin justkui ootamatute tuulepööriste meelevallas, mis tulid ei kusagilt ja kadusid siis jälle ei kusagile.  

Sõna otseses mõttes vaatad justkui kõrvalt, kuidas enda sees toimetavad vaheldumisi deemonid Jõuetus ja Ärritumine. Kaks tegelast, kes asju ja olukordi endale sobivalt juhivad ja korraldavad. Tundsin ühel hetkel, kuidas mul puudub igasugune kontroll iseenda elu üle. Minu elu juhtimise olid üle võtnud miskid deemonid, kes mind muudkui ühest rahulolematusest teise juhtisid. Nägin väga selgelt, kuidas minu sees oli alles tohutu usk headusesse ja tahtmine head teha ja hea olla, aga kestast väljapoole turritasid vaid haavunud ego tahud, mis suurema enamusega asjadest üldse rahul ei olnud.

Nägin seda probleemi endas ja üritasin seda „lahendada,“ aga need destruktiivsed jõud olid kasvanud tugevamaks minu enda tahtejõust ja omavolitsesid nagu ise tahtsid .... Mingi hetk suutsid nad minu headusest nii kõvasti üle rääkida, et kontakti hoidmine iseenda olemusega muutus üha raskemaks.

Silma hakkas järjest enam paistma hoopis see, et koosolemine on mõjunud igale osapoolele manduvalt ja eemaldanud elurõõmu ja julge pealehakkamise. Võiks ju siiski koosolemise kõrgem eesmärk olla see, et koos ollakse rohkem, kui kumbki eraldi olnuna, ja kui seisad silmitsi selge olukorraga, kus koosolemine on mõjunud sedasi, et koos olles ollakse palju väiksemad kui kumbki eraldi olles ja samas nagu puudub teadmine, et kuidas asjade kulgemist tagasi normaalsuse suunas pöörata, siis paraku tundub teadmiste puudumise tõttu ainuvõimalik lahendus koosolemise katkestamine ja teineteisest eemaldumine.

Hakkasin siinkohal vaikselt aimama seost peaaegu kümne aasta taguse hetkega, mil minu nooruspõlve esimene armastus mõned aastad pärast lahkuminekut, ütles sõbralikult nentival toonil meeldejäävad sõnad: „Sinust lahkuminek oli parim asi, mis minuga juhtuda sai. Sa lihtsalt tegid mu elu nii mugavaks ja mul poleks üldsegi vaja olnud mitte millegi nimel pingutada. Ma ei oleks tänaseks saavutanud pooltki sellest, kuhu ma välja jõudnud olen!“ Selles etapis oma elus, hakkasin aimama, et kuhugi sellesse lausesse ongi „koer maetud“, aga no proovi sa siis mõistuses aru saada, et mis küll ometi võib hea olemises nii kahjustavat olla, et see inimeste normaalse elu elamise täielikult halvab?


Eemaldudes koosolemisest, on tegelikult uskumatult lihtne astuda välja „ohvri seisundist“ ja „abitusest“ ja asuda taas millegi nimel tegutsema. Taastub oluliselt tasakaalukam „minaks“ olemine ja aktiveerub elujõud. Kui lihtne on olla „mina ise“, kui argieluliselt ei seo vastastikused ootused, lootused ja nende mitte täitumisel - pettumused. Kui lihtne on leida iseennast üles, kui polegi võimalust kellegi teise elu elada. Polegi nagu midagi muud teha, kui iseenda elu tagasi rööbastele suunata ja kontakt iseendaga taastada.

Ja siis ühel hetkel tunned, et vot nüüd mul on jälle mida elule anda endast. Loodus märkab seda ja saadab ellu uue „kellegi“ kellega oma eluenergiat jagada ja koos toimetada.

Kui oled varasemast ebaõnnestumisest õppetunnid kätte saanud ja liigud uues tarkuses, on elul sulle uutmoodi plaan. Kui aga õpetunnid on jäänud lahendamata, võid saada hoopis veelgi suurema „piruka“ närimiseks. Kannatused kipuvad aja jooksul ikka suurenema selleks, et lõpuks ometi taibata, et milles sinu õppimisvajadus seisneb.

Nii ma siis leidsingi ennast taastunud elusäras ja -jõus silmitsi uute õppetundidega. Uus rutiin ja uus argielu, koos keerulise kärgpere struktuuriga .... ja otse loomulikult võttis platsil oma koha sisse ka missioon „aidata kõigil teistel inimestel nende elu paremaks elada.“

Seekord aga võtsid haavatud ego poolt väljaarendatud automatismid veelgi kiiremalt ja jõulisemalt oma koha taas sisse ja kõik tuttavad deemonid olid kiiresti uuesti platsis ja hakkasid aga vägesid juhtima. Kokku ei olnud saanud mitte kaks halba inimest, vaid kaks inimest, kelle mineviku haavad vastakuti just eriti tõhusalt lahti kaanetusid. Ühiseluliste kannatuste hulk ajas muudkui kasvas ja individuaalne Mina puges üha enam haavatud ego selja taha peitu, kuna ta leidis end taaskord olukorrast, milles ta ei saanud enam aru, kus tema koht üldse on, või milleks ta siin on.

Kuni lõpuks seisin silmitsi tõdemusega, et siit pole põgeneda enam kuhugi, nüüd on aeg paigale jääda ja oma elu poolt pakutud õppetunnid lahti harutada. Sain selgelt aru, et muutused peavad algama muutustest iseendas, mitte väliskeskkonnas. Otsustasin jääda paigale ja otsustasin leida põhjused olemasolevatele õppetundidele ja leida lahendused nendest kannatustest välja. Asusin uurima igat lõiku oma elus läbi selle, et mida ma ise enda juures muuta saaksin, et iga olukord kannatustest vabaneda saaks.

„Mis mõttes on nii, et mina teen „omi asju“ alles siis kui teiste soovide ja palvete ja vajaduste täitmise kõrvalt selleks mõni harv võimalus tekib (enamasti öö tundide arvelt), aga teised mind aitavad vaid siis kui neil kõik „omad asjad“ tehtud on või neil aitamiseks sobivalt vaba aega on?“ leidsin end ühel päeval täielikku ahastusse langenuna pisarsilmil käsi taeva poole laiutades kõiksuselt küsivat.

Sellel järgnes vaikus. Täielik vaikus.

Ja see oli see hetk, kui ma ise päriselt aru sain sellest, kuidas olin täielikult kaotanud kontakti iseenda ja oma sügavama olemusega. Sain aru, et mul ei olegi terve elu nagu muud sihti oma elus olnud, kui et teiste jaoks olemas olemine ja abivalmis olemine. Mul nagu ei olnudki muud sihti kui leida ja avastada heatahtlikkus ja tõestada maailmale, et heatahtlikkus on olemas. Heatahtlikkuse prisma oli hoidnud mu fookuse fikseerituna vaid ühes suunas – justkui silma klappidega võistlus hobusel - ja see takistas mul nägemast suurt pilti enne kui olin juba otsapidi kuristikku põhja kukkunud ja sinikaid täis keha väljakannatamatult valutama oli hakanud.

Teekond, mida kannustab tugev sisemine usk headusesse, kuid mille taga puudub sügavam teadmine, et kuidas see headus siin elus tegelikult praktiliselt töötab ja toimib, ei saagi olla midagi muud kui üks kurviline väljakutseid täis rada.

Ja siis ühel murrangulisel päeval, täiesti ootamatult süütas valguse minu sel ajal kuueaastane tütar, kelle igati ea kohane tujutsemine oli esmalt lahvatanud minupoolse tema suhtes täiesti ülekohtuse vulkaanipurske: „Ma olen endast andnud kõik, et teist igaühe meele järgi olla ja teile head teha ja ikka ei ole kunagi piisavalt. Hoopiski vastupidi. Ma justkui olen hoopis kõikide teie kannatuste peamiseks põhjuseks. Ma tõesti ei tea, kuidas teha nii, et igaüks rahul oleks! Ma tõesti ja ei tea ja ma tõesti enam ei jaksa!“

Ja jällegi täitis ruumi hetkeline vaikus.

Millele seekord järgnes malbe lapse hääl, kes lausus: „Aga emme! Äkki sa ei peaks nii palju kogu aeg teiste heaks asju tegema. Tee hoopis rohkem neid asju, mis sul enda jaoks on vaja teha!“

Ja siis jäi kõik nii vaikseks ja nii rahulikuks. Sel hetkel sõna otseses mõttes peatus allakäigutrepp. Avanes täiesti uus perspektiiv muutusteks. Uueks missiooniks elus: „Tuleb õppida iseennast armastama sama palju, kui palju armastan teisi.“  

Suurte püüdluste käigus olin unustanud oluliseima – heatahtlikkus ja lugupidamine iseenda vastu, iseenda eest hoolitsemine ja eelkõige iseenda ja oma võimekuse vastu aus olemise. Endast väljapoole saad inimesena anda ikka vaid seda, mis sul endal olemas on. Pidades olulisemaks armastada teisi rohkem kui iseennast, olin kaotanud kogu oma olemuse ja oma väe ja kulutanud ära suurema enamuse oma elujõust äärmiselt ebaotstarbekalt.

Kui tahes heasoovlik võis olla iga minu kavatsus lubaduse andmise hetkel ühte või teist inimest nende tegevustes või muredes aidata või asju tehtud saada, kujunes järjest sagedamini reaalseks lõpptulemuseks see, et head kavatsused jäid ellu viimata.

Minu lubadused olid muutunud kattetuteks ja täitmata lubaduste ja lõpetamata tegevuste kuhi muudkui kasvas halastamatult. Ja võimekus selle kuhjaga tegeleda kahanes samaväärselt vastupidises suunas. Reaalsuses tõi see aga kaasa asjaolu, et katki läksin ma ise ja kõige vähem heatahtlikkust said kogema minu kõige lähedasemad.

Eksisteeris suur lõhe selle vahel millesse ma uskusin ja mida ma arvasin endast maailmale andvat, võrreldes sellega, mida maailm minu ümber tajus minult saavat. Vaatasin mõnda aega kõrvalt seda, kuidas kodust ja lähedastest eemal olles, oli nii lihtne olla mõistev ja arusaav kõigi lähedaste „vigade“ suhtes ja ka mõista enda vigade tagamaid ja mõista, et ülereageerimine poleks üldse vajalik olnud. Oli rahu ja mõistmine, et ju me siis tol hetkel paremini ei osanud. Justkui toimus eemaldumine olukorrast ja sellele järgnes selgus ja mõistmine. Aga ometigi, uuesti lähedaste keskel pingelises olukorras viibides võttis jälle mingi müstiline jõud juhtimise üle, varjutas mõistlikkuse ja heatahtlikkuse ja hakkas aga uuesti paugutama.

Ma hakkasin järjest enam nägema ja teadvustama seda lõhet, aga puudus igasugune arusaam, kuidas sellest lõhest vabaneda. Nii ebaõiglane, kui see ka ei tundu, siis kõige tugevamalt avaldus see lõhe just kõige lähedasemate suhete puhul. Haavatud ego pritsib ikka kõige rohkem nende pihta, kes kõige lähemal su kõrval on. Ja nii siis ongi, et ego muudkui pritsib tuld ja tõrva ja pärast sisemine headus korvab ja kompenseerib. Lainetamine äärmusest äärmusesse toidab vaid üleüldist ärevust ja ebakindlust.

Aegade jooksul olen otsingute käigus põhjalikult läbi tudeerinud Luule Viilma, Anatoli Nekrassovi, Vadim Zealandi, Osho, Paulo Coelho, Robin Sharma jpt suunanäitajate repertuaarid. Kõik kirjutatu ja loetu on olnud igal ühel nagu õige, arusaadav ja igati toetamas minu enda uskumusi ja väärtushinnanguid sellest kuidas ka mina uskusin, et maailmas asjad peaksid käima ja olema. Põgusad kokkupuuted psühholoogidega elu erinevates etappides lõppesid eranditult kõik nende poolse tõdemusega, et nii eluterve ja optimistliku maailmavaatega inimesi kohtavad nad harva.

Kogu eneseabi-, maailmavaateline-, ja esoteeriline kirjandus kõlab kõik veenvalt ja on arusaadav ja loogiline ja paljudes olukordades paljudele inimestele suureks abiks ja suunanäitajaks. Väga paljude õpetuste puhul sain vaid nõusolevalt kaasa noogutada ja omaette lausuda, et vot näed, ma ju teadsin et just nii peaksid asjad käima. 

Teoorias olin ma tugev. Ometigi aga, lõpuks tegelikkuses reaalsete raskustega ja pingetega silmitsi seistes ma ikkagi ei teadnud, kuidas just ühes või teises konkreetses situatsioonis rahulikuks ja tasakaalukaks jääda või kuidas olukorda ilma täiendavat kahju põhjustamata lahendada. Iga õpetus oli, kui liiga pisike plaaster haava peal, mis küll pealtnäha andis turvatunde, et kõik on hästi, kuid mis väikseimagi pinge puhul võimaldas haaval taas veritsema hakata.

Tundsin end kui pimeda kuristiku põhjas lõksus olevat ja nõutumast nõutum, et kuidas sellest august küll välja ronida. Maailmavaateliselt olin ma ju omast arust lausa ingel maapealses kehastuses, aga midagi oli ometigi selles valemis täiesti valesti. Sain aru, et mul on vaja leida täiesti uus ja seni märkamatuks jäänud redel sellest kuristikust välja ronimiseks.


Fookus paika sätitud, oli kõik edasine justkui pealtnäha juhuslike sündmuste jada, mille tulemusena ma perega koos

Lilleorgu

 sattusin, sealsete inimestega kohtusin, sealsest Õpetusest kuulsin ja sealt edasi juba ka

Teadliku Muutuse Kunsti (TMK)

 kursustele jõudsin.

Aastatel 2017-2018 läbisin järjestikku paari kuuliste vahedega kõik TMK kursuse 5 astet. Esimesed muutused igapäevaelus ja maailmast arusaamisel hakkasid ilmnema koheselt ja teatud sügavamad muutused hakkasid ennast ilmutama järgemööda aja jooksul.

Varem võisin aastakümneid mõnda teemat uurida ja üritada aru saada, et kuidas asjad tegelikult on, aga lõplike ja rahu toovate vastusteni sageli ei jõudnudki. Heal juhul võis läbi vaevalise, kannatuste rohke ja aeganõudva teekonna jõuda kõigest õigete küsimusteni. Aga vastused kippusid väga kauaks õhku rippuma jääma.

TMK kursus on rajatud samadele alustele ja samadel universaalsetele teadmistele, millest räägivad väga paljud teised erinevad õpetused. Algallikas on kõigi jaoks üks. Aga minu kogemuse põhjal on peamine ja olulisim erinevus TMK looja, Ingvar Villido Ishwarananda Õpetuse, ja enamike teiste suunanäitajate vahel olnud see, et kui kõik teised jagavad edasi tarkust, mida nad on ise Allikast teada saanud, siis Ingvar Villido annab TMK Õpetuse kaudu igale inimesele kätte universaalsed tööriistad selleks, et võimaldada igale inimesele endale otsene ligipääs kõige kõrgemale tarkusele just sellisel kujul nagu see tema enda arenguks sel hetkel kõige vajalikum on.

TMK ei andnud mulle ühtegi valmis vastust, ega kirjeldanud võimalike erinevaid lahendusi teatud situatsioonides, vaid andis minule tööriistad selleks, et esmajoones ennast eraldada kõiksuguste deemonite meelevallast, võtta oma elu juhtimine tagasi iseenda kätte ja andis mulle võimaluse hakata märkama, mis on tegelikult ühe või teise olukorra või kannatuse taga ja kuidas sellest hetkest edasi liikuda.

TMK tehnikad on olnud lihtsad kasutada ja üks sama tehnika on töötanud võrdselt hästi mis tahes iseloomuga emotsiooni puhul. Ei olnud mitte mingisugust vahet, kas mind ründas viha deemon, või laiskuse deemon, või edasilükkamise deemon, või liigse uhkuse deemon, või ohvrirolli deemon – kõikidest vabanemiseks oli ikka üks ja see sama lihtne tehnika, mille rakendamisel olid tulemused momentaalsed. Mõnikord oli lausa naljakas märgata, kuidas viha asendus, enesehaletsusega, siis kurbusega, siis segadusega ja lõpuks kergendava selguse ja mõistmisega, et mis siis tegelikult selle olukorra taga oli. Olukord, mis muidu oleks nädalateks podisema jäänud, muutus neutraalseks informatsiooniks kõigest põgusate minutitega.


Ja siis muidugi kõiksugused igapäevaelu märkamatult kujundavad ja sellele piire seadvad mõttemustrid: „Nagunii hakkab laps lollitama ja ei pane ennast korralikult riidesse!“ „Nüüd ta kindlasti vihastab minu peale!“ "Talle kindlasti ei meeldi see minu idee!" „Nagunii ei tule see asi mul välja,“ „Ma ei suuda lahendust leida!“ ... Esmalt sain teada, et nende lausetega ma mitte ei kirjeldanud olukorda, milles ma olin, vaid nende lausete lausumine hoopiski lõi minu jaoks selle olukorra, milles ma olin. Ja jällegi sain tõdeda, et üks ja sama lihtne ja konkreetne tehnika võimaldas minul hakata vabanema kõikvõimalikest erinevatest headest ja halbadest mõttemustritest oma elus ja reaalselt tajutavad muutused hakkasid järgnema. Kadus ära ühe või teise tüüp olukorra kordumine edaspidisest elust.

Vabastades järjepidevalt emotsioone ja piiravaid mõttemustreid, nägin lausa kõrvalt, kuidas kõiksugused destruktiivsed deemonid tasapisi minust lahti lasksid ja oma teed läksid ja lõpuks enam tagasi ei tulnudki. See kõik muidugi ei juhtunud üle öö, aga järjepidevalt muude tegevuste kõrvalt tehnikaid rakendades, hakkas päev päevalt sisemise rahu säilitamine järjest lihtsamaks muutuma ja justkui pinnuks silmas olnud korduvad mustrid elus hakkasid järjest vähenema ja asenduma mõnusa kulgemisega. Ma olin järjest enam võimeline säilitama oma tõelist heatahtlikku olemust ükskõik kui pingelisena näivas olukorras ükskõik kui lähedal seisva inimesega.

TMK tehnikad on aidanud mul kaotada lõhe selle vahel, kes ma ise tajun ennast olevat võrreldes sellega, mida inimesed sh ka kõige lähedasemad, minu ümber tajuvad minult saavat.

Need praktilised ja käegakatsutavad tulemused on juhatanud mind astuma oma elus sammu edasi ja nägema ja tunnistama Ingvar Villido Ishwarananda’t enda Õpetajana. Ma ei ole kunagi otsinud Õpetajat. Lihtsalt elasin oma kõige tavalisemat igapäevast elu ja üritasin leida vastuseid igapäevaelulistele praktilistele küsimustele. Vastuseid, milleni jõudmine oli kui kõrge paksu müüri taga. Olen tänulik, et elu ise juhatas mind Õpetaja juurde.  Õpetaja juurde, kes ei ütle ette õigeid vastuseid, vaid juhendab ja toetab teekonda vastusteni, sageli koguni absoluutselt sõnu kasutamata. 

Suvel 2020 liitusin Ingvar Villido Ishwarananda õpilasi koondava organisatsiooniga MTÜ Lilleoru, et õppida tundma veelgi sügavamaid teadmisi ja tehnikaid enda elu juhtimiseks kooskõlas heatahtlikkuse ja selgusega asjade tegelikust olemusest. Selle poole aastaga aset leidnud muutused iseenda sisemaailmas on olnud mäekõrgused. 

Kõigi teiste paljude õpetussõnade vahel oli üks lause mis muutis kõik: „Aga sellest heatahtlikkusest on vaja ka lõpuks lahti lasta!,“ oli miski mida olin kõik see 20 aastat pingsalt otsinud. Need sõnad selles hetkes vabastasid mind hetkega mind kammitsenud headuse silma klappidest ja tahtmine hea olla asendus hoopis sügavama ja sõnadega kirjeldamatu sisemise headusega. See oli midagi täiesti erinevat ... ollagi hea inimene loomulikus olekus, olla vaba tahtmisest ja vajadusest hea olla. Järsku joonistus ilmselgelt välja see, kuidas tahtmine kõiges head näha ja uskuda, oli täielikult varjutanud minu kontakti tegelikkusega ja ei võimaldanud mul aktsepteerida igat olukorda tervikuna just sellisena nagu ta oli, koos oma heade ja halbade külgedega.

Õpetaja juures meeldib mulle väga see, kuidas ta ei tõtta kellelegi valmis lahendust ette andma, vaid suunab õpilase õigete tehnikate juurde, mis aitaksid tal ise lahenduseni jõuda. Ta ei kata kunagi ise õpilase haavasid plaastriga, vaid annab toetavalt nõela ja niidi, et Õpilane saaks ise oma haava kinni nõeluda viisil, et see enam kunagi lahti ei rebeneks. Ja kui Õpilane nõelubki esimesel katsel liialt lohakalt, siis ulatab Õpetaja talle lahkelt uuesti talle vajalikud töövahendid samade soovitustega ... kuni õpilane hakkab oskama ise parimat lahendust teada saama.

Tänases päevas saan öelda, et muutunud ei ole niivõrd tegevused ja asjad minu igapäevases elus, aga paika on loksunud arusaamine sellest, et kelle või mille jaoks ma midagi teen. 

Teha asju sellepärast, et ma arvan, et teised seda vajavad võrreldes sellega, et teha samu asju sellepärast, et ma oskan, saan ja tahan neid just sellel hetkel teha, on ühe ja sama tegevuse kaks täiesti erinevat külge ja toovad endaga kaasa ka kardinaalselt erinevad tulemused.

Täna saan ma palju rahulikuma südamega olla “hea inimene” ilma sellesse „hea olemisse“ ära eksimata ja saan suurema enamuse oma igapäevastest tegemistest teha „siin ja praegu“ olemises – fookuses ei ole eilne, ega homne, vaid on „siin ja praegu ja üks tegevus korraga.“

Just nagu siis, kui ma aastaid tagasi lohesurfamise enda jaoks avastasin. Tegevus, mis sisaldas endas vajadust teha laitmatut koostööd loodusjõududega nagu lainetav meri ja muutlik tuul, eeldas endas 100% hetkes kohal olemist. Tähelepanu hajumine olemasolevalt tegevuselt mineviku meenutustele, tuleviku unistustele või isegi lihtsalt niisama olemasoleva hetke kommenteerimisele, võis väga kergesti endaga kaasa tuua soovimatud tagajärjed - kontrolli omamata saada paisatud loodusjõudude meelevalda.

Täna saan selgelt aru, et asi ei olnud mitte niivõrd lohesurfis endas, aga just nimelt tegevuses  100%’liselt kohal olemise jõus, mis mind omal ajal nii väga lohesurfi poole tõmbas ja selle juures hoidis. Ja see sama hetkes kohal olemise jõud oli see, mis mind esimesel külastusel Filipiinidele sealsete inimeste juures nii väga köitis. See oligi nende rõõmsameelsuse saladus - oskus olemasolevas hetkes jäägitult kohal olla ja mitte muretseda lõppematute probleemide pärast mille muutmise suhtes nad sellel hetkel mitte midagi ette ei saanud võtta.  See oli nagu asjade olemuse aktsepteerimine sellisena nagu nad on. 

Tänu Õpetaja poolt loodud ja edasi õpetatud tehnikatele ja tänu impulsile pidevalt elu kohta küsimusi küsida ja neile vastuseid otsida, on täna juba valdav enamus hetki minu elus sama suure hetkes kohal olemise väega.

Vastused küsimustele on tänu tõhusatele tööriistadele hakanud tulema aastakümnete asemel nüüd päevade, tundide ja minutitega. Ja järjest sagedamini juba lausa hetkega. Vahest justkui ei tekigi küsimust, et miks asjad küll nii on. Vaatad olukorda ja tead täpselt, et miks ta täna nii on nagu ta on ja kuidas siit edasi on vaja liikuda.

Põnev on olnud avastada, et „enda asja leidmiseks“ ei ole vaja otsida õiget tegevust, vaid tuleb õppida igas tegevuses täielikult kohal olema ja see tegevus muutubki „enda tegevuseks“. Igas hetkes järjest püsivamalt kohal olevana  hetkes ilmnevaid tegevusi tehes, märkasin ühel hetkel eneselegi ootamatult, kuidas suhtetasandil oleme ka märkamatult jõudnud kooslusesse, kus kahekesi koos olemine ei kärbi tiibu ega kriibi haavasid vaid, et koos olemegi päriselt veelgi rohkem, kui kumbki üksi toimetavana suudaks olla. 

Aitäh Ingvar Villido Ishwarananda selle inimkonnale antud maailma muutva Õpetuse ja juhenduse eest!  

Ma avasin oma loo täna siin selle pärast, et mul on tunne, et see „Tahtsin head, aga välja kukkus nagu alati!“ elukogemus on inimkonnas juurdunud oluliselt sügavamalt, kui see ehk väljagi paistab. Ma soovin julgustada, et sarnasesse justkui ummikseisu sattunud inimesed ei annaks alla headuse ja heatahtlikkuse suunas edasi püüdlemises. Tuleb vaid korraks aeg maha võtta, senine asjade käik üle vaadata ja siis teekonda jätkata uuel korrigeeritud alusel.