Elu nipinurk - puhta põranda maagiline vägi


Aastaid ja aastaid olen hurjutanud ennast, et peaksin suutma kodus tihedamalt põrandaid pesta. Kuskil kuklas on koguaeg olnud teadmine, et puhas põrand on ülioluline. Aga tegelikkus on olnud see, et kui suurpere kõrvalt ülejäänud eluolu kuidagi ära suudad ohjata, siis lõpuks põrandapesuni jõuda, on ikka üle inimvõimete taluvuspiiri pingutuslik ettevõtmine. Ometigi miski ütleb pidevalt, et puhas põrand on kõige alus!

Nüüd siis lõpuks on aga meie kodus juba kuu aega askeldamas üks äärmiselt nutikas telefoni või puldi kaudu juhitav tegelane, kes töö lõppedes koguni ise täis saanud tolmu kogumisnõu tühjendab ja vee ja lapi lisamise korral ka põrandad peseb. Uue abilise sissekolimisest alates, on meie kodus põrandad pestud vähemalt ülepäeviti või sageli koguni kaks korda päevas. Hommikul lähed aga last lasteaeda viima ja tagasi saabudes ootavad sind juba ees tolmuvabad põrandad. Järgmiseks sammuks aparaadile märg lapp külge, telefoni rakendusest valida moppimise reziim, valid märgpesuks sobilikud tsoonid majapidamises ja võidki juba asuda kodukontorisse tööle ning tunni pärast kööki kohvipausile tõtates saad sammuda üle värskelt pestud põrandate. 
Igapäevasest põrandapesust alates olen märganud, et ka paljud teised asjad kodustes tegemistes on hakanud järjest lahenema ja paika loksuma ja tehtud saama. Elu on nagu pidevas edasiliikumises ja ruumi seisev energia on igatepidi liikvele pääsenud.  Ja just nimelt tänu sellel kogemusele, pean tõdema, et tõesti "puhtad põrandad ongi kõige olulisemad," siis hakkab laabuma ka kõik muu. 

No olgu! Skeptikutele ja kriitikameelsete võin üle kinnitada, et päris nii laitmatu see roboti töötulemus tõesti ei ole, kui ise käsitsi põrandaid pestes ja igat nurka põhjalikult puhastades. Aga suures plaanis on see ikka üli vinge, kui kodus sind igal päeval pestud põrandad tervitavad. Vabanenud murekoorma arvelt lisandunud energiale tuginedes on üsna lihtne varjatumad nurgatagused aegajalt käsitsi üle teha.

Kes virisemiseks põhjust otsib, see leiab selle nagunii, kes tänulikkusest ja rõõmust oma patareisid laeb, selle patareid saavad kuhjaga laetud.