4. Kolmapäev 22.07.2020


Üha enam märkan, kuidas iga hetk igas päevas ongi eriline just oma individuaalsuses just sellisena nagu ta on. Tänase päeva teema ehk, mis märkamatult läbivamaks muutus on "naeratamine." 

Ajapuuduse, laiskuse ja kes teab, mis vabanduste/põhjenduste taha peitununa, võib öelda, et mu füüsiline võimekus on läbi aegade suurimasse madalpunkti jõudnud. Selle silla ületamise esimene samm oli siis tänane tennise trenn, et värskendada veidi tehnilist teadmist ja tutvustada oma lihastele taas füüsilise aktiivsuse tähendust ja olemust. Trenni viimases veerandikus, kui iga liigutus juba tõsist keskendumist ja jõuvarude koondamist eeldas ja pilt vaikselt taskusse ähvardas minema hakata, lausus treener muigaval ilmel, et "No nii kaua, kui sul veel naeratus näol püsib, ei saa ikka väga hull olla!" Ma ise polnud tajunudki, et täielikult pingutusele keskendununa, olin endiselt suutnud positiivsuse säilitada. See oli hea tagasipeegeldus ja peab tunnistama, et andis ka jõudu juurde jätkamiseks ja "pilti taskusse" ei pannudki. :)   

Teine olukord naeratuse võlujõust ilmnes, kui enne pikemat planeeritud autosõitu, otsustasin parkla kaubitsejalt karbitäie maasikaid teele kaasa osta. Marssisin oma täiesti loomulikul ilmel maasikaleti poole, kui kohalejõudnuna kuulsin tervituseks müüjat lausumas: "Oi kui kena naeratus just saabus! Mis ma teile pakkuda võin!" Maasikamüüja ise oli ka äärmiselt positiivse olemisega ja rõõmsameelne ning kogu ostmisprotsess oli väga meeldiv ja heatujuline. Huvitav oli lisaks kogeda ka, et tegemist oli selle suve maitsvaimate maasikatega.  
Olulisim äratundmine tänasest päevast oli aga, et järgmiseks sammaks siin blogis saab olema lisaks minu enda naeratuse jagamisele, ka teiste minu igapäeva elu teele sattunud inimeste naeratuste ja rõõmu jagamine vastavalt nendepoolsele nõusolekule.  
Eelmine
3. Teisipäev 21.07.2020
Järgmine
5. Neljapäev 23.07.2020