33. Nädal 19.08-26.08.2020


Märkamatult on möödunud juba üle nädala aja viimasest postitusest. Asi pole mitte selles, et oleksin unustanud eriliste hetkede märkamise. Pigem vastupidi. Olen hoopis märganud, et iga hetk on sama eriline, kui iga teine hetk - hoolimata sellest, kas sündmused selles ajahetkes on tavatähenduses head või mitte nii head, soovitud või mitte nii soovitud. Ja samal ajal kuidagi tundub, et iga päev kirjutada sellest, et iga hetk minu elus on läbi ja lõhki eriline, tundub kuidagi iseenda pidev kordamine ja ma saan aru, et see võib tasapisi ka kõige lojaalsema lugeja jaoks ennast ammendama hakata. Olen otsustanud loobuda igapäevastest nummerdatud postitustest ja jätkan analoogse sisuga postitustega mõnevõrra vabamas formaadis vastavalt sellele, kuidas hetked ennast ajas ise teemade kaupa ilmutavad ja mille puhul tunnen ära, et need võiksid ka teiste jaoks inspireerivad või meelelahutuslikud olla. :)

Viimase nädala jooksul olen eelkõige olnud läbi ja lõhki tänulik, et ajal, mil meie kodus toimub pikale veninud remont, on mul perega olnud võimalus tunda endid koduselt Lilleoru kogukonnas ja ärgata igal hommikul ümbritsetuna võimsatest loodusjõududest.  
Eelmine
32. Teisipäev 18.08.2020
Järgmine
Elu hetk: vigadest õpitakse