26. Kolmapäev 12.08.2020


Igal päeval blogipostitust kirjutama hakates tahaks kangesti alustada seda lausega, et „Kogu tänane päev on algusest lõpuni eriline olnud ja väga raske on ühte hetke teistest rohkem eraldi esile tõsta.“

Siiani olen selle lause alati ärakustutanud või kirjutamata jätnud, kuna see kõlab nii klišeena. Aga ilma liialdamata just nii ongi, et iga hetk on oma universaalsuses sama eriline, kui iga järgmine hetk ja tunnen seda erilisust igas hetkes iga oma keha rakuga. See pole reklaamtekst vaid tegelikkus minu argielus.

Kolmapäev kogu terviklikkuses oli veel omamoodi eriline selles mõttes, et pika aja jooksul oli see üks selline erandlik päev, mis algas äratusega kell 3:50 ja kogu päeva jooksul kulgesin oma tegemisest täiesti iseseisvalt kuni õhtul kella 18-neni, ilma vajaduseta vastutada ühegi teise inimese toitu, päevakava või meelelahutuse eest.

Suurusjärgus kella kuueks õhtul jõudsin Seppami tallu, kuhu olin eelnevalt esmaspäeva hommikul viinud pere kolm vanemat plikatirtsu kolmeks päevaks loomade keskele laarisse maaelu nautima. Laagrist sain kaasa küll ainult ühe lapse, kellega koos võtsime suuna Tartu suunal, kus oli eelmisest õhtust alates viibimas pere noorim laps. Ülejäänud lapsed suundusid Tallinna poole. Pärast seda kui laps oli mind tund aega kättpidi ühe looma juurest teise juurde talitanud ja kõigi nimesid tutvustanud, asusime teele. Laps, kes oli kolm päeva nutisedmete vabas laagris viibinud, kapseldus 2,5-tunnisele teekonnale asudes üsna kiirelt oma nutimaailma tagasi.... kuni .... oli saabunud juba õhtupimedus, kui järsku tuli tagapingilt rahulolematu nurin, et telefoni aku olevat tühjaks saanud. Läks veel mõni hetk edasi, kui laps järsku järjest laagrielust erinevaid lugusid rääkima hakkas. ..... siis ühel hetkel last kuulates ja seda hetke märkates tajusin, kui tore on see vahetu jutustamine ja muljetamine on ja laususin ka lapsele tunnustavalt: „Tead, mul on nii hea meel et su telefonil aku tühjaks sai! Lihtsalt nii tore on sinu laagrimuljeid kuulata ja kogeda seda, et sul on aega ja viitsimist rääkida ja hetkes kohal olla!“

Ma absoluutselt saanu aru, et jõuga käestvõetud nutiseadmed ja karmid piirangud igapäevaelus otseselt probleemi ei lähenda, kuna asendavad nutikapseldumise pahameele ja ohvrirolliga. Aga ehk võibki just nutivabalt asetleidnud eriliste hetkede tunnustamine ja märkamine ja nendes kohal olemine ka vanemate endi poolt motiveerida ka lapsi märkama päris elu erilisust võrrelduna selle kunstliku virtuaalmaailma ebareaalsusega.




Eelmine
25. Teisipäev 11.08.2020
Järgmine
27. Neljapäev 13.08.2020