23. Pühapäev 09.08.2020


Silmades ei ole küll naerusära. Aga on rahulikkus. Hoolimata asjaolust, et olen koos vanema tütrega Pärnu Haigla erakorralise meditsiini osakonnas järjekorras, et saada teada, et lapsel on kinnine luumurd ja päev enne seikluslikku talu- ja metsalaagrisse minekut saab lapse käsi kipsi pandud. 

Nimelt suundusime autotäie tüdrukutega hommikul Viimsist Pärnusse, et osaleda skatepargis  10-aastaseks saava poisi sünnipäevapeol. Kuigi esimese hooga suutis skatepargis toimetamisest rõõmu tunda veel alles kolme-aastane Adrianna ja vanemad plikad teatasid, et nende meelest on see küll kõik liiga ohtlik ja nemad vaevalt midagi proovida julgevad, siis lõpuks katsetasid kõik rulade ja tõukeratastega trikitamist. Ürituse kolmandal tunnil oli julgus juba kasvanud ja hoog suuremaks läinud, kui siis lõpuks Ivelette tõukerattaga õnnetult kukkus ja oma paremat kätt vigastas. 

Eriline hetk, mida selles õnnetus olukorras erilisena märkasin, olin minu enda sisemine rahulikkus ja neutraalsus nii kukkumist ennast eemalt pealt nähes, kui ka teadvustades fakti et on tarvis haiglasse minna, ja ka tüütult haiglas mitmes erinevas järjekorras oodates. Vaatasin haiglas enda kõrval valutava käega istuvat rahulikku last, kes minu pilku märgates sõbralikult oma kurbade silmadega naeratas ja millegi üle ei kurtnud ja sain aru, kui suur on lapsevanema emotsionaalse tasakaalu võluvägi kogu olukorra atmosfääri loomises. Laps teadis, et ma tean, kui valus tal on. Laps ei saanud kordagi tunda õiendamist hooletuse või ettevaatlikkuse puudumise tõttu. Tal polnud mingit vajadust pahurdada pahurdava lapsevanema peale, ega tõestada draamaga iseenda probleemi olulisust. Kõik oli hästi lihtne. Oli see hetk ise, oli valu, oli järjekord ja olid vajalikud tegevused ja oli toetav õhkkond. Aga puudusid emotsioonid, draama, etteheited ja ülevoolav kannatamine.   

Eelmine
22. Laupäev 08.08.2020
Järgmine
24. Esmaspäev 10.08.2020