19. Neljapäev 06.08.2020


Olin eelnevalt 1,5 h tagasi viinud kuus tütarlast mõnekilomeetrise matkaraja alguspunkti, et nad saaksid isekeskis matkata ja pikniku pidada. Kuna nad aga jõudsid lõpuks kuhugi, kust enam ise tagasi alguspunkti rännata ei soovinud, siis palusid mul neile umbes täpselt ühte kohta järele suunduda.  Kaardijärgi teadsin umbes, et nad peaksid olema kusagil selle eesoleva metsatuka taga. Rõõmus äratundmise hetk selles saabumise hetkes aga oli see, et just siis kui auto äraparkisin, et lapsi metsa otsima minna, siis kohe järgmisel hetkel hõikasid metsaserval kaks last äratundmisrõõmust. Nimelt olid kuuesest seltskonnast kaks last otsustanud ootamise asemel veidi ümbruskonda uudistada ja olles eelnevalt märganud, et mõned koertega jalutajad antud suunas tulid, siis lootsid, et ehk leiavad mõne teeotsa, millel oleks tänavanimi ja siis saaksid mulle öelda, et kuhu järele tulla ja seetõttu liikusidki selles suunas. Ja lõpuks jõudsidki täpselt samal hetkel metsast välja täpselt samasse kohta kuhu ma autoga kohale jõudsin. Lihtsalt nii tore oli märgata, kuidas kõik asjad ise lihtsasti paika loksuvad ja lahenevad vähima vaevaga. Sellest kohast kus nad olid, oleksid nad võinud ju tegelikult sattuda ekslema ükskõik, mis suunas, aga nagu ikka - loodus, kokkusattumus ja instinktid juhtisid nad just sinna kuhu oligi tarvis. :)
Eelmine
18. Kolmapäev 05.08.2020
Järgmine
20. Reede 07.08.2020